Mari Tammar
21. septembril räägiti Kohilas avalikul arutelul unistusest renoveerida vanad paberivabriku hooned multifunktsionaalseks kultuurikeskuseks. Ma pole pikka aega Raplamaal midagi nii värsket ja inspireerivat kuulnud.
Vanade tööstuskomplekside kasutuselevõtt kultuurikateldena või ka büroo- ja kaubanduspindadena on Eestis üha laienev trend. Esimesena meenuvad muidugi Telliskivi Loomelinnak, Kultuurikatel ja Noblessneri sadamalinnak Tallinnas, siis Aparaaditehas Tartus ja Kreenholmi ja Baltijetsi tehased Narvas.
Praegu käib väga intensiivne arendamine ka Fahle piirkonnas Tallinnas, mille deviis on muuseas „Ajalooga tuleviku ärikvartal”. Seal asus juba Rootsi ajal Eesti vanim paberiveski, ent suurem paberitööstus sai piirkonnas hoo sisse 19. sajandil. Niisiis neid kohti, kust Kohilal eeskuju võtta, on mitmeid.
Vanade majade väärindamine on kahel põhjusel väga äge. Esiteks on nad lagunevana meie linnaruumis ja maastikel lihtsalt koledad ja sageli ka ohtlikud. Teiseks on nende ümber lugu, nad on mälu kandjad ja sageli ka mingi piirkonna identiteedi märgid – nagu paberivabrik Kohilas seda on. Seepärast on igal juhul targem renoveerida vana kui ehitada uut (kuigi see võib olla märkimisväärselt kallim).
21. septembri rahvakoosolekul ütles Indrek Sarrap, et tema kui kontsertide korraldaja tunneb Rapla-Kohila piirkonnas puudust suuremat sorti kontserdisaalist, kus sündmuste korraldamine end ära majandaks. Kõnelenute seas oli ka konverentsi- ja ettevõtluskeskusest unistajaid. Kui selline multifunktsionaalne saal Rapla maakonnas teoks saaks, oleks ju fantastiline.
Ent sellele mõeldes torkab valusa pistena meelde Rapla Okta Centrum, mis juba aastaid endale kandvat visiooni ootab. See on maja, mis sarnaselt eelpool mainitud hoonetega peaks väärilist kasutust leidma. Kui aus olla, usun aga selles osas rohkem Kohila kui Rapla valda. Kohila vald tundub mulle ärksam ning usun, et neil võiks olla julgust paberivabriku renoveerimine ette võtta. Rapla vald on justkui mugavustsoonis ja jätnud mitmel korral sellise otsuse tegemata, mis Okta Centrumile uue elu annaks. (Neid võimalusi on olnud.)
Sealsamas Kohilas tegi ettekande ka arhitekt Elo Kiivet, kes rääkis muuhulgas sellest, et Kohila peaks välja töötama endale väravad, et sinna jõudev inimene saaks aru: „Ahaa, nüüd ma siis olen Kohilas.” Mõeldes Rapla väravate peale, on Tallinna poolt tulijatega hästi. Kaugele paistvad kirikutornid teevad n-ö oma töö ära. Türi poolt sisse sõitjatega ja rongi pealt tulijatega on aga kehvemini, neid võtavad vastu näotud Rapla piimakombinaadi seinad.
Arvestades kasvavat suunda, võiks ka see tööstuskompleks olla väga potentsiaalikas arenduspiirkond või vähemalt võiks neid pindu, nagu Ott Pärna Raplamaa arengukonverentsil ütles, kasutada kunstiks. Neile võiks teha suured seinamaalingud, grafitid vms.
Raplas on tegelikult üks näide tööstuskeskkonna loovast kasutamisest olemas. Igal sügisel ärkavad „Särina” kultuurifestivali ajal ellu Rapla vana autobaas ja selle siseõu, garaažid ja töökojad. „Ei ole tunnet, et oleksid Raplas,” on paljud öelnud, nähes festivali jaoks loodud pirnikettide, istumiskohtade ja punase vaibaga kaunistatud keskkonda.
„Särin” on tõestanud, et publikuhuvi on olemas ja telliskiviseinad mõjuvad õige dekoreerimise korral võluvalt. Kuivõrd me oleme saanud erinevatest ajalooperioodidest sellist ehituspärandit kaasa, siis kasutagem seda. Vana maja ümber olev lugu (eriti selline, nagu Kohila paberivabrikul või Okta Centrumil) tooks siia kindlasti palju huvilisi ja võib-olla peituks just nende keskkondade renoveerimises see kauaotsitud Raplamaa Nokia.
