Kadri Paju
Juurus elaval proua Aime Põltsil on kodus kaks väga uhket kollektsiooni – tema hobi on postkaartide ja tikutooside kogumine. Postkaarte on kogunenud 11 000 ja tikutoose 789.
Kogumist alustas juba Aime ema. ”Ema alustas kaartide kogumist nii, et vaatas, nii toredad pildid on, ja ostis vahel viis ühtemoodi kaarti korraga ja nii kogu kasvama hakkas,” ütleb Aime. “Kui avastasin, et emal on kastis kaardid, ja küsisin, mis ta teeb nendega, vastas ema, et ei tee midagi. See oli kuskil 20 aastat tagasi ja sellest ajast on kaartide kogu minu käes kasvanud.”
Kõige erilisem kaart kollektsioonis ja võib ka öelda, et Aime lemmik, on kogu kõige vanem kaart – 1903. aastast Wiipurist pärit kaart. ”Väga tahaksin 19. sajandi kaarte ka, aga veel pole need minuni jõudnud,” sõnab proua Aime.
Näitusevääriline kogu
Postkaartide aastaarve tuvastab Aime postitemplite järgi. Kogu järgmised ainulaadsed eksemplarid on pärit aastatest 1905 ja 1906. Enamik postkaarte on Aimele annetatud. “Näiteks hulk linnade vaateid tulid kõik korraga ühe vanahärra käest, kes tahtis need ära visata. Tema naaber teadis, et mina kogun kaarte, ja nii sain ma need endale,” jutustab proua. Siinkohal palubki ta inimestel vanu kaarte mitte ära visata, vaid talle tuua. „Kuna kogu on nii suureks läinud, ei julge ma väga uusi osta, eriti vene ajast pärit kaarte. Kipuvad korduma juba.”
Kogu korrastamine ja süsteemi loomine on olnud väga suur töö. Üks osa kogust on kastides, kastid on nummerdatud ja aastaarvud peale kirjutatud. Kastides olevad postkaardid on kõik aastate kaupa sorteeritud. Teine osa kogust on albumites.
“Alguses ma mõtlesin, et panen kõik kaardid albumitesse, aga albumid võtavad hirmus palju ruumi ja nii tuli osa kastidesse paigutada,” räägib Aime. Albumitesse on eraldi paigutatud loomapildid, kassid ja koerad. „Pilte loomadest on kindlasti 300 ringis,” ütleb proua. Albumites on veel eraldi jõulukaardid, lilled, linnud, veneaegsed kaardid.
Aime kõige vanem jõulukaart on pärit aastast 1910. Kaks albumitäit jõulukaarte aastaist 1997-1999 on pärit kunagi tegutsenud Ra-Sat AS-ist. “Töötasin kunagi selles ettevõttes ja kogusin enda kätte kõik jõulukaardid, mis Ra-Satile saadeti. Ma ei tea, kas midagi veel on sellest kunagi tegutsenud ettevõttest säilinud, aga minu käes on igatahes jõulukaardid,” räägib Aime.
Kui küsin, kas kogumisest isu täis veel ei ole saanud, ütleb Aime, et kindlasti mitte. “Tahaksin oma kätte saada vene tähtpäevade / aastapäevade tervitusi. Näiteks oktoobripühad, 1. mai püha, armee aastapäev. Ma tean, et neid liigub vähe,” ütleb Aime. Proua Aime postkaartide kogu oleks näitust väärt, kogus on peaaegu kõik väga hästi säilinud vanad kaardid, esimesed eestiaegsed kaardid on kõik originaalid.
“Mulle on pakutud küll näitust, aga oleksin nõus näituse tegema ainult siis, kui kõik eksemplarid on klaasi all. Kardan, et muidu võivad mõned kaduma minna,” selgitab Aime.
Olümpiamängud tikutoosil
“Ka tikutooside kogumist alustas minu ema ja andis need mulle üle koos kaartidega,” ütleb proua Aime. 789 tikutopsist koosnevat kogu peab proua aga ise väikseks koguks. Toosid, erinevalt kaartidest, ei ole aastakäikude kaupa sorteeritud. “Ma pole veel uurinud, kuidas seda täpselt teha. Internetist saaks kindlasti otsida, kuidas tooside väljalaskeaastat tuvastada, aga pole jõudnud veel,” räägib Aime.
Esimeses kastis, mida Aime meile näitab, on tema enda lemmikud. Üks erilisemaid on Helsingi 1952. aasta olümpiamängudelt pärit kuldne tikutoosi ümbris. “Sisu kahjuks ei ole originaal enam,” ütleb Aime. Üldiselt on tema kogus ainult tikke täis toosid. Vanimad toosid Aime kogus on pärit umbes 1945. aastast. Nii mõnedki eksemplarid on pärit välismaalt, isegi sellistest kaugematest paikadest nagu Jaapan. “Ma kõike enam ei mäletagi, kuidas olen need saanud. Osa olid juba mu emal olemas. Tema alustas kogumist tikukomplektidest, need meeldisid emale,” jutustab Aime.
Komplekte, kus 4 ja enam toosi sees, on Aimel tõesti palju. Kogus on näiteks komplektid mõisate, loomade, lindude, putukate, autode, tuletornide, vene muinasjututegelaste, rahvarõivaste piltidega ning Baltika rõivad 80-ndatest. Muidugi on oma osa kogus Viljandi tuletikuvabriku toodangul. Ja siis on tänapäevased tikutoosid, mida proua Aime ikka ostab, kui mõni uue väljanägemisega toos müügile tuleb.
“Kunagi saab ka neist ajalugu,” ütleb proua. “Kui keegi tuttavatest välismaale läheb, palun ikka, et tooge mulle tikutoose ja postkaarte,” jutustab Aime. “Ega enam naljalt poest postkaarte ja tikutoose leiagi.
Olen ise hädas olnud reisil Sloveenias, kui poest kaarte ja tikke ei leidnud. Õnneks reisikaaslased märkasid postkontorit ja juhatasid mu sinna. Ja siis ostsin kohe mõnuga.”
Aime on väga tänulik inimestele, kes on talle toonud postkaarte ja tikutoose ning ütleb veel kord: ärge visake ära, tooge mulle. „Loodan, et pärast mind keegi ikka jätkab mu kogu täiendamist, ja kui mitte, siis viiks muuseumile,” lõpetab proua Aime vestluse.
