Kadri Paju
Kehtnas on noorte päästering Eno Hermanni juhendamisel tegutsenud üheksa aastat, kuid noortega tegeleb Eno juba kuueteistkümnendat aastat. Päästering on õpetlik, huvitav ning praktiline. Selle eesmärk on tutvustada päästjate tööd, jagada noortele oskusi ja teadmisi ohutuse kohta ning anda neile võimalus ka praktiliselt harjutada erinevaid päästetööga seotud situatsioone.
Tavaliselt võtab ringitööst osa 12 kuni 15 last, aga üle-eelmisel aastal oli rekord, kui ringi tuli 32 last. Raplamaal ongi kaks päästeringi, neist üks Kehtnas ja teine Lokutal ning mõlemat juhendab Eno. Õpet alustatakse sügisel ja lõpetatakse kevadel maikuus. Tublimad, kes ilusti kohal käinud ja teadmisi omandanud, saavad võimaluse osaleda üle-eestilises päästeala laagris.
Päästering käib koos kord nädalas ja kestab tund aega, kuid väljasõitudel on see aeg pikem. Eno on viinud lapsi Mukri rabasse ja RMK puhkekohtadesse. Laste soovil lubas Eno nad viia sel õppeaastal vastavatud Järva-Jaani muuseumikompleksi. Loomulikult on tundides ka reeglid: telefone ei näpita ja korda ei rikuta. “Kui keegi on korda rikkunud, võib ta püsti tõusta ja ära minna. Ning kui ta on järgmiseks korraks järele mõelnud ja käitub korralikult, võib tagasi tulla,” rääkis Eno.
Neljapäeval oli Kehtnas selle õppeaasta esimene tund. Laste pilke püüdis esimesena õpperuumi nurgas seisev maja, millel sai erinevates kohtades tulukesi sisse lülitada. Eno selgitas, et sellesse majja on peidetud 27 tulekahju võimalust ja lubas edaspidi kõiki neid näidata ja selgitada, mida peab tegema, et õnnetusi ei juhtuks. Maja on tehtud 1986. aastal ja neid on üldse kokku seitse tükki. Sellise maketi tegi üks päästesüsteemis tööl olnud mees oma majast.
Neljapäevases tunnis tutvustas Eno eelseisvat õppeperioodi ja rääkis, millest tundides juttu tuleb. Näiteks mängitakse läbi, kuidas päästekeskusesse helistada, räägitakse esmasest tuleohutusest, suitsu- ja vinguanduri tähtsusest, üldisest ohutusest ja paljust muust. “Sajast õnnetusest 96 juhtub inimese käe läbi ja minu jaoks on oluline, et olete siit midagi kaasa saanud, olete ohuteadlikumad ja oskate õnnetusi ära hoida,” ütles Eno ja rääkis lastele, kui oluline on, et kodudes oleksid suitsuandurid. Suitsuandur on kõige lihtsam ja odavam elupäästja.
“Kunagi oli üks huvitav situatsioon. Kehtna lasteaed käis külas siin pritsumajas ja rääkisin suitsu- ja vinguanduri vajalikkusest. Läksin siis mina ükskord poodi ja üks väike laps tuleb oma emaga vastu ja ütleb: „Emme, emme, see ongi see onu, kes käskis suitsuanduri üles panna,”” jutustas Eno.
Järgmisena tutvustas ta lastele kohalikku pritsumaja. Näitas ja tutvustas kustutusautot, maastikukustutusautot ja paakautot ning lapsed said pilgu peale heita tuletõrjuja kiivrile ja riietele. Põnevust ja elevust tekitas võimalus kustutusautosse sisse minna, kus Eno näitas, kuidas saab tööle panna vilkurid ja sireeni ning kuidas raadiosaatjat kasutada. Pritsumaja töökoja pool meeldis eriti poistele ja üks poiss hõiskas, et see on tema unistuste töökoda.
Tund aega möödus märkamatult ning juba oligi aeg sealmaal, et tuli lõpetama hakata. Lastel oli tunni lõppedes rõõmusäde silmades, peas uued teadmised ja meel elevil järgmise tunni ootuses. Sellest, et Enoga tunde oodatakse väga, kõneleb juba see, et nii mõnigi laps osaleb ringis mitmendat aastat.
“Aeg on näidanud, et noorteringide lapsed on väga tublid. Esimesed Kehtna noored, kes päästeringis hakkasid käima, käisid minu juures kuus aastat. Kui nad olid põhikooli lõpetanud, tulid 1. septembril minu juurde. See oli väga tore ja vinge žest,” jutustas Eno.
Eno ringides sirgunud noortest on paljud juba vabatahtlikud päästjad ja hetkel on päästepiirkonna juhi laual kuus avaldust noortelt, kes tahavad saada Kehtna vabatahtliku päästekomando liikmeks.
