Helerin Väronen
Raplast pärit, kuid nüüd Saaremaal Leisis elav Maire Forsel on eelkõige tuntuks saanud oma Leisi Lapikoja tegemistega ja ettevõtlusalaste sõnavõttudega.
Mõni aasta pärast Raplast ärakolimist asutas Maire oma ettevõtte, mis tegi käsitööpatju. Koos Rapla kunstniku Hege Runneliga valmistas ta bareljeefpatju, millel igaühel kaasas oma lugu. Sellises vormis viis aastat kestnud ettevõtlus on tänaseks küll läbi, kuid seda mitte põhjusel, et Maire end käsitööga ära elatanud poleks. Pigem vastupidi, ja just sellest, kuidas edukalt käsitööettevõtet luua ja head käivet teha, on Maire kirjutanud kogemusraamatu “Palgatööst kõrini? Hakka ettevõtjaks!”. Tegemist on teosega, mis peaks igal käsitöölisel, ka sellisel, kes end pigem hobitegijaks peab, öökapiraamatuks olema.
Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis käib Maire kaks korda kuus nädalavahetustel käsitööerialadele ettevõtlust õpetamas. Teel sinna leidis Maire aega, et natuke Rapla kultuurikeskuse kohvikus istuda ja rääkida sellest, mida peaks käsitööline ettevõtlusega alustades silmas pidama.
Ettevõtluskonto kui tugi käsitöölisele
Kuna nüüd on teiste õpetamise kõrvalt Olustveres ja Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu mentorina Maire üheks tööks raamatute kirjutamine, alustasimegi juttu sellest, mis ajendas teda nii oma kogemuslugu jagama kui ka lasteraamatut „Parem kui kaneelisai“ kirjutama.
„Mõlema raamatuga tahan inimestele näidata, et ettevõtlus on ülilihtne, kui sa leiad selle õige asja, mida sulle meeldib teha ja mis ära tasub. Väga sageli kohtan ma just käsitööliste hulgas pessimismi. Esiteks ei usuta, et käsitööga on võimalik ära elada, ja teiseks ei usuta üldse iseendasse. Mõned ei tule ka selle peale, et kui nad jäävad tööst ilma, ei pea ootama, et keegi töökoha sinuni tooks, sa võid selle ise teha.
Lapsed on raamatutest ja lapsepõlvest väga palju mõjutatavad ja meil on väga palju kodusid, kus lastel ei ole ettevõtja eeskuju. Nad kasvavad üles selle mentaliteediga, et tööandjaid kirutakse, palgad on väikesed ja ettevõtjad on sulid. Selle teema olen siia lasteraamatusse sisse toonud, et näidata lastele, et ettevõtjad ei ole sulid ja ettevõtja on tore olla ning äriideed on ka suhteliselt lihtne leida. See oli ka tegelikult esimese raamatu mõte. Pool raamatut on Leisi Lapikoja kogemuslugu, et lugeja näidete najal aru saaks, kuidas üks käsitööettevõte tekib, kuidas ta toimib, mida tuleb silmas pidada, et ta ära tasuks. Teine pool raamatust on autoriõigustest loomeettevõtluses eluliste ja valusate näidete najal,“ rääkis Maire.
Palju on neid, kes arvavad, et Leisi Lapikoda ei tegutse enam selletõttu, et see ennast ära ei tasunud, Maire lükkab selle väite ümber. Tema keskmine kuukäive oli 2000 eurot. Lõpetamise põhjused seisnevad hoopis tervises ja teises töökohas, mille tõttu kadus vajadus käsitööd teha.
Konkreetsetest summadest ja maksudest rääkima hakates läheb jutt ettevõtluskontoni. Mairel on kahju, et tema raamatus ei ole selle kohta peatükki. Käsikiri valmis 2018. aasta detsembris ja ettevõtluskonto avamine sai võimalikuks selle aasta jaanuaris. Mairele oli küll lubatud, et sellise konto avamise võimalus LHV pangas tuleb, kuid seda oli lubatud juba aasta aega, nii et tal ei olnud julgust kirjutada millestki, mille tulekus ta kindel ei olnud. Raamatupidajad ettevõtluskontot ei toeta, kuid seda põhjusel, et see võtab neilt töö käest, eriti just neil raamatupidajatel, kellel on palju FIE-dest kliente.
Maire selgitas, et ettevõtluskontoga ei pea raamatupidamist üldse tegema. „Käsitööettevõtluses võib olenevalt valdkonnast olla materjalikulu 3-5% käibest, mis tähendab seda, et see tasub vägagi ära. Ettevõtluskonto ei sobi millegi vahendamisel. Aga ta sobib, kui käive koosneb suures osas su enda tööajast. Tegemist on väga lihtsa seadusega, kuid sellegipoolest on neid müüte juba väga palju. Alates sellest arvamusest, et 20% läheb pangale. 20% on tegelikult maks, mis sisaldab kõiki tööjõumakse, mis panka laekunud käibelt võetakse. Arvatakse ka, et see ei tasu end ära, kuna kogu käibe pealt pead maksu maksma, kuid inimesed ei mõtle selle peale, et kui reaalselt välja arvutada, kui palju peaks FIE, OÜ ja ettevõtluskonto puhul makse maksma, siis konkurentsitult võidab ettevõtluskonto.“
Küsimuse peale, kas mingist punktist tasuks siiski FIE või OÜ olla, hakkas Maire naerma ja sõnas, et ausal maksumaksjal ei ole mõtet kunagi FIE olla. „Mõni ehk tuleb pahandama, et ma tulen jälle sellest ausast maksumaksmisest rääkima, aga kui FIE-d vaataks endale ausalt peeglis otsa ja paneks kirja kogu selle käibe, mis neil tekib laatadel ja eraisikutele käest kätte sularaha eest müües ning maksaks selle pealt tööjõumakse, 20% pluss 33%, siis need numbrid räägivad enda eest.“
Neile, kes armastavad raamatupidamist, soovitab Maire siiski ettevõtlusvormina OÜ-d.
Ettevõtluskonto suur pluss on see, et see sobib ka neile käsitöölistele, kes pigem hobi korras midagi teevad ja paar korda aastas mõnel laadal müümas käivad. Kuhugi juba müüma minek on ettevõtlustunnus ja vältimaks maksuameti huviorbiiti sattumist tasub ettevõtluskonto teha. Maksed sinna saab ka sularahas teha ja mingit aruandlust, mille eest raha saadi, ei pea tegema. Ettevõtluskonto lihtsus peitubki selles, et see on täiesti paberivaba.
Sisuliselt on tegemist täiesti tavalise eraisikule kuuluva pangakontoga, mida saab avada veebis. Käibenõuet ettevõtluskontol ei ole, vaid need, kes vajavad ravikindlustust, saavad selle juhul, kui iga kuu laekub kontole vähemalt 1375 eurot. Nii suurt käivet käsitöölistel sageli ei teki, kuid olukorra võimaldab lahendada vabatahtlik kindlustus. Terviserikked mõjutavad käsitööettevõtjaid ilmselt rohkem kui teisi, kuid tervisekindlustuse olemasolul võimaldab ettevõtluskonto ka haiguslehe võtta.
Olustvere kangakudujate grupiga tegi Maire läbi ka arvutuse, et kui käsitööline müüb kuus 2000 euro eest, siis sellest 20% ehk 400 eurot läheb maksuametile, umbes 60 eurot on materjalikulu ja ülejäänu on inimese enda raha.
Neutraalne nimi, oma stiil ja distsipliin
Kui Maire vaatab tagasi viiele Leisi Lapikoja aastale, on sel teekonnal kindlasti üks asi, mida ta oleks teinud teisiti. „Ma oleks ettevõttele pannud mingi teistsuguse nime. Arvasin, et hakkan müüma lapitekke ja panin nimeks Leisi Lapikoda. Esimese aasta jooksul selgus, et lapitekkidega ei saa ma nii suurt käivet, hinnad olid maas ja tegijaid oli palju. Kui hakkasin patju tegema, eksitas see nimi inimesi, kuigi korjasin oma Facebooki lehelt kõik lapiteki pildid ära. See on ka see, mida ma oma käsitööõpilastele õpetan – väga tähtis on kujundada oma nägu.
Eestis on tuhandeid tublisid käsitöölisi, kuid nad ei suuda sageli käivet teha sellepärast, et nad teevad kõike, käsitöökaartidest lapitekkideni, vahepeal koovad sukka ka. Kui inimene otsib mingit toodet ja satub sellise käsitöölise lehele, siis ta ei saa aru, mida seal müüakse. Seepärast olen soovitanud, et vali üks kindel stiil. Sul võivad olla erinevad tooted, kuid olgu need ühes stiilis. Näiteks ainult vilditud tooted. Kui käsitööline jätkab kõige tegemist, kaob ta kõigi teiste tublide hulka ära, mitte keegi teda üles ei leia ja tekivad vaid juhuslikud müügid.“
Kuid selle õige toote leidmine ei pruugi olla üldse kerge ülesanne. Maire toonitaski, et seda toodet, mis müüma hakkab, ei pruugi kohe leidagi. „Ettevõtjana sa kasvad ja su toode areneb ning ühel hetkel sa avastad, et teed hoopis midagi teistsugust, võrreldes sellega, mida sa alguses kavatsesid tegema hakata.“
Kuigi enda ettevõte annab justkui vabaduse teha seda, mida tahad, kus tahad ja kunas tahad, peab teatud distsipliin siiski edu saavutamiseks olema. Maire rääkis, kuidas just oli üks kunstnik talle sõnanud, et ta tahtvat küll maale kolida, kuid kardab seda, et looduse keskel elades kipub tööaeg käest libisema. „See on loomeettevõtjal tõesti suur oht. Sa pead harjutama endale sisse teatud rutiinid, sest muidu käivet ei teki, kuna unustad ennast Facebooki või metsa,“ sõnas Maire.
Mida võib teha ja mis hinna eest teha
Üks teema, mis minus endas Maire raamatut lugedes korraks kulme kergitama pani, oli ideede kogumine, mis Maire arvates ei ole üldse hea. Ikka ju on käsitöölisel kusagil arvutis mõni ideesid täis kaust või siis Pinteresti konto, mis on põhjatu inspiratsiooniallikas. Ühest küljest on hea end tõesti kursis hoida sellega, mida teised teevad, kuid seal on ka oht teha järele midagi, mida ei tohi. Alati ei saa ka kontrollida, mida võib ka ise teha, mida mitte.
„Näiteks rahvakunsti tohib teha, kuna see kuulub rahvale, kuid kes ütleb, kust jookseb piir rahvakunsti ja kellegi autoriõiguste vahel? Näiteks Muhu tikandi mustrid on mitusada aastat vanad, kuid samas on nende hulgas selliseid, mille kohta autorid ütlevad, et need on nende omad, kuigi need ei ole kaitstud. Käsitööettevõtluses on hästi suur oht, et võid kogemata teha midagi, mille tegemise õigus kuulub kellelegi teisele. Hobitegijad võivad küll kõike teha, kuid kui müügiks teed, siis pead enne kontrollima.“
Tuntud tegelaste, nagu Muumid või Lotte ilma loata kasutamisega on tihtipeale probleeme. Maire rääkis ka, kuidas näiteks Astrid Lindgren keelas omal ajal enda loodud tegelaskujude kasutamise tarbekunstis, kuna need ei olnud sellised, nagu tema neid mõtles. Kui autor on panustanud enda aega ja raha, et mõni tegelaskuju kuulsaks teha, siis ei taha ta näha, et keegi lihtsalt tuleb ja lörtsib tema mõtte ära. Oma raamatus on Maire näiteks toonud Kuma liblikaprossid, mida massiliselt järele hakati tegema. Kui nähakse, et mingi asi müüb hästi, siis tahetakse seda ise ka teha, kuigi ei tohi.
Siin saab muidugi autor ise enda loomingut kaitsta, kuid samas kõike kaitsta ka ei saa. Ideid ei saa kaitsta ja Maire toob näiteks pilliroost joogikõrred, mis on nii lihtne toode, et seal ei olegi midagi kaitsta. Idee varastamine ei ole küll eetiline, kuid kaitsta saab konkreetset asja, kas siis kasuliku mudelina toote tegemise meetodit või tööstusdisaini lahendusena selle asja välimust.
Üks suurimaid valupunkte alustava käsitööettevõtja jaoks on toodete hinnad. Maire tõi näite, kuidas Facebooki käsitöö ostu-müügi grupis on kirikindaid müüdud isegi vaid 12 euro eest. “Need inimesed, kes müüvad käsitööd nii odavalt – vaevalt materjali hind, tööraha ei ole, maksudest rääkimata -, ei kujuta ettegi, millise karuteene nad teevad mõnele noorele perele, kus pereema on teinud endale käsitööettevõtte ja peab ausalt makse makstes ja käivet tehes suutma oma lapsed ära toita,“ selgitas Maire.
Samas grupis oli keegi müünud kindaid 35 eurot paar, mida peeti õiglaseks hinnaks. Kuid ka see ei ole veel õiglane hind. Kui arvestada seda, et tegemist on kirikindaga, mida teed ikka paar päeva, siis peaks labakute hind olema 60-70 ja sõrmkinnastel 120 eurot. Ja seegi pole Maire sõnul veel suur teenistus, kuid vähemalt ei tule sel puhul tegija tunnihinnaks kolm eurot.
„Kui käsitööline suudab teha mingit sellist toodet, mida müües ta suudab ennast ülal pidada, siis on ta kõva tegija. Ja selliseid tegijaid on küll, vägagi. Aga siis ta peab tõesti ka pühenduma ja lööma selja sirgu, mitte vaatama, mis hinnaga need tädikesed müüvad, sest selle musta turu või hobitegijatega ei ole niikuinii võimalik võistelda hindades.
Kui asi on väga kvaliteetne, siis sa pead talle panema enda jaoks õiglase hinna. Nii nagu me toetame ja anname allkirju õiglase kaubanduse jaoks, et näiteks kohvioad ei oleks korjatud orjatööga, samamoodi peaksime toetama ka Eestis õiglast kaubandust ja Eesti tegijaid kaitsma. Hakka või allkirju koguma.“
Edu on su enda kätes
Minnes tagasi raamatute juurde, mis on nüüd Mairel õmblemist asendanud, rääkis ta, et koos kunstnik Hege Runneliga on neil plaan igal aastal välja anda üks täiskasvanutele suunatud raamat ja üks lasteraamat. Ettevõtluse teemat tahab ta lasteraamatusse ilmselt ka edaspidi sisse tuua. Põhjuseks just see, et lapsepõlves kogetu jääb edaspidi mõjutama meie elu. Maire enda lapsepõlves korrutas tema ema tihti lauset: „Vara tööle, hilja voodi, nii meil rikkus tuppa toodi.“
„Mulle tundub, et see lause on mind elus palju mõjutanud selles mõttes, et mulle on väga varakult sisendatud see teadmine, et tuleb palju tööd teha, siis saad heale järjele. See on su enda kätes, kas saad elus hakkama või ei saa. Mõtlesingi, et kui ma lastele selliseid asju kirjutan, kus lapsed on hästi hakkajad, siis äkki see jääb lastele meelde ja nad on ise ka sellised. Liiga palju on ühiskonnas suhtumist, et riik on kõiges süüdi. Selline pessimistlik suhtumine teeb jube palju kahju, sest ega riigi elustandardid lähe paremaks, kui maksumaksjaid ei ole. Seepärast on minu jaoks hästi oluline, et inimesed usuksid, et ettevõtlus on tore asi ja võimalik. Lihtsalt tuleb leida see asi, mida sa tahad teha,“ sõnas Maire.
Rahast kirjutamine lasteraamatus on Maire jaoks oluline, kuna ta ei taha, et rahasse suhtumine oleks vale. „Ilma rahata ei saa ju midagi, sa ei saa oma unistusi täita, kui oled näljas ja paljas. Mõni inimene mõtleb, et ta on nii vaimne ja raha pole üldse oluline, kuid nad unustavad ära, et raha on see, mis annab vabaduse. Raha ei ole asi iseenesest, raha on vahend, mis annab vabaduse teha seda, mida ise tahad.“
