Mari Tammar
14. detsembril toimus Eesti Rahvusraamatukogu iga-aastane raamatulaat, mille ajal oli ka Mari Jürjensi ja Aivar Surva kontsert. Mari Jürjensit ühendavad Raplamaaga sõbrad ja abikaasa Mikk Jürjens, Aivar on aga täitsa Rapla poiss, kes on lõpetanud nii Rapla muusikakooli kui ka Vesiroosi gümnaasiumi.
Enne kontserdi algust vaatasin ringi ka raamatulaadal. Palju oli lettidel alternatiivmeditsiini raamatuid, eneseabikirjandust, lasteraamatuid, kokaraamatuid ja ajalooväljaandeid. Klassikat ja ilukirjandust oli vähem, kuigi sattusin kõrvalt kuulma, kuidas üks raamatumüüjatest haaravalt ühe krimiromaani sisu jutustas.
Varraku kirjastuse müüja selgitas, et peamiselt on müüki toodud uuemad raamatud, ka mõned konkreetsed autorid, kelle vastu on alati huvi suur, ning midagi üllatavat. “Vahel ei tehta raamatutele väga reklaami ning nad jäävad poelettidel märkamata, ent siin laadal võivad lugejad need raamatud avastada,” selgitas müüja.
Ka üks väikekirjastaja rääkis, et väikeste kirjastuste jaoks on oluline sellel laadal kohal olla, sest suurtes raamatupoodides hakkab silma see, kes kõvemini karjub – ehk kes endale rohkem reklaami teeb. Sellel laadal olevat aga ka väiksematel tegijatel võimalus silma hakata ning hea on lugejatega otse suhelda.
Enda raamatuid olid müüma tulnud ka mõned kirjanikud, näiteks Valdur Mikita, aga üldiselt oli kirjanikele mõeldud ruum juba laupäeva pärastlõunaks üsna tühi. Rahvusraamatukogu suures fuajees pikkade raamatulettide juures aga uudistajaid jagus.
“Võin selle viimase pealt teile soodustuse teha. Lihtsalt rohkem ei ole, kõik on ära müüdud,” selgitas üks lasteraamatute müüja kliendile.
Kuigi minul raamatute ostmiseks palju aega ei jäänud, on suur rõõm tõdeda, et raamat on jätkuvalt populaarne kingitus.
Klaver nagu õrn pitskardin
Rahvusraamatukogu konverentsisaalis olnud kontserdil kõlasid Mari Jürjensi laulud, mida ta ise kitarriga saatis, ent ta polnud laval üksi. “Tema on Aivar Surva ja ta oskab mängida peaaegu kõiki pille, aga täna mängib ta klaverit,” tutvustas Mari oma lavapartnerit. Olgu siinkohal öeldud, et Aivar valdab suurepäraselt ka trompetit ja trumme ning Aivari ja Mari tõi ühisesse prooviruumi kokku Sten-Olle Moldau, kellega nad kolmekesi tegid kunagi koos bändi nimega Mamm.
Kontserdil kõlanud lood, nagu Mari muusika üldiselt, pugesid hinge. Ta laulab nii argisest kui ka ülevast, vaatab sissepoole ja juhatab ka kuulajat vaatama endasse. Nii mõnelgi korral tuli kontserdil liigutuspisar silma, sest hästi ilus oli.
Mari õrnade lugude saateks kõlas klaver Aivari sõrmede all nagu õhuline pitskardin, mis kaunistas ja toetas, ent ei varjutanud. Oma klaveripartiid Mari lugude saateks loob Aivar ise. Pärast kontserti rääkis ta, et Mari muusika vajab tundlikku lähenemist ja valdavalt tuleb mängida piano’s ent sellist tundlikkust Aivaril jagub. Ta on loonud muusika ja helimaastikud ka Ants Tammiku tunnustust pälvinud loodusfilmile “Habras maailm”. Ka praegu on meestel ühine projekt pooleli. Nimelt teeb Ants filme Eesti rahvusparkidest ning Aivar loob sellele filmikobarale muusikat. Samuti teeb Aivar koostööd Raplast pärit noore muusiku Mick Pedajaga.
Kontserdil soovis Mari kuulajatele, et neil tuleks rahulikud jõulud, mil ei oleks vaja tormata. Tema kontsert ise oli aga kuulajale nagu väikene puhkus, mis lülitas ärevad ja ringi sagivad mõtted välja ja rahustas nagu pehme ja soe pai. Kuigi esitusele tulnud lugudest paljusid olin nii kontsertidel kui ka plaatidelt korduvalt kuulnud, oli põnev märgata, kuidas need lood arenevad ja kuidas Mari leiab neid esitades uusi nüansse.
Pärast seda hetkelist tardumust muusikas ei tahtnudki enam laadamelusse sukelduda, kutsuvam tundus jõulutuledes hämar linn ja mõtisklused, mida muusika oli valla päästnud.
