Lisaleht Koduloolane: Tallinna-Rapla peatee – Raudalu maantee

Liivi Aarma

Tallinna-Rapla teetrass on ajalooürikutes kirjas Raudalu maanteena, mis on teada juba muistse vabadusvõitluse aegadest. Trassist kirjutas Paul Johansen (1933, lk 239) kui tähtsast kaubateest, viidates Balthasar Russowi kroonikale (58a), et juba 1220. aastal marsruudil Tallinn-Tõdva-Kohila-Lohu oli sellele viidatud.

Tiheda liiklusega maanteest kõneleb ka rüütel Dönhoff Kalle 1457. aasta müügileping Taani kuninga Christian esimesega. Liivimaa rüütel müüs kuningale maha oma Sausti nõmmel olnud kuus kõrtsi ja külad, nagu Padiküla Paida Paydis, Lähtse Lechtes, Õnnemäe Onemecke, Harjaoja või Harjuoja küla (18. sajandil paiknes seal Arjava kõrts aastani 1852) Harionoy ning veel üks ojaäärne küla, mis peaks olema Kurna Queronoya, siin kirjas aga kui Sudanoja Sudanoy.
Enamik kuuest kõrtsist paiknes tolleaegse Raudalu maantee ääres. Samas pole säilinud teetrassi üksikasjalikke andmeid rootsi ajast, s.o 17. sajandi teisest poolest. Kartograaf Tõnu Raid on korvanud raamatus “Harjumaa ristimine 1219-1220” (2016 lk193) Raudalu trassi kirjalike teadete puudumist teetrassi endakäelise visandijoonega, paigutades teejoone Nabala kloostrimõisa kaardi vasakpoolsesse serva hoolimata sellest, et kaardil ei leidu ühtegi Raudalu maantee märgistuspunkti. Oma raamatus “Eesti teedevõrgu kujunemine” (2005 lk 156) on ta küll kirjutanud, et Tallinna-Rapla teelõigu vanuses pole kahtlusi, kuna Läti Henrik teatas sealtkaudu Raikküla kärjate paika jõudmisest.
Mitmed varajased allikad mainivad Vääna jõe ülemjooksul paiknenud Tõdva silda. Näitena toob Raid üriku, kus Kohila omaniku poeg Hermann Tõd­wen eraldas 1438. aastal varem perekonnale kuulunud, kuid pärandiosana talle läinud Tõdva küla ja maa Tõdva silla juures. 1530. aastal on ühe allika andmeil kulgenud tee Tõdvalt üle Kohila edasi Loonele. Tallinna linnaarhiivis säilitatakse 1542. aasta testamenti, milles jäeti Tõd­va silla parandamiseks rahalisi vahendeid.
Samas ei õnnestunud Tõnu Raidil Rootsis Stockholmi arhiivides leida ühtegi rootsiaegset teeskitsi, mistõttu Tõnu Raidil ei ole Raudalu maantee kohta detailset infot, nagu ka Tallinna-Pärnu trassi kohta. Viimase kohta teavitas ta info puudumisest (2005, lk 136), kuid Raudalu maantee kohta ta seda ei maini. Oma editsioonides ei ole Raid nimetanud Tallinna-Rap­la maanteed kordagi peateeks, ometi on Raudalu maantee kirjas rootsiaegsete peateede nimistus. Tähtsamate teede hulgas puudub ka Paul Johansenil Rapla nimi (1933 lk 247), ära märkides küll teelõiku Tõdvalt Tallinna. Samas ei olnud tema uurimuse eesmärk rootsiaegsete teeolude käsitlemine, seda oodanuks küll Tõnu Raidi käsitlustest.
Teede kohta ammutatakse informatsiooni enamasti kaardimaterjalilt, mis on koostatud ajalooliste pikkusmõõtude järgi. Vanaaegsetel mõõtudel nagu tänapäevalgi olid erinevate mahtude omavahelised suhted üsna täpselt määratletud. Teelõikude kirjeldusandmed on antud süldade järgi, kusjuures üks süld võrdus kolme küünraga. Nagu eelmises ülevaates oli märgitud, oli Tallinna küünar 54 sentimeetrit ja sülla mõõduks seega 1,62 meetrit. Tallinna ajaloo teises köites on arvestatud küünraks 53 sentimeetrit ja sülla pikkuseks 1,6 meetrit (II lk 297).
Tallinna-Rapla rootsiaegse peatee täpsema kulgemise kohta napib tänapäeval infot ja seda kohe esimestest teelõikudest alates. Esimese lõigu puhul on probleemiks rootsiaegse Sausti mõisa kaardimaterjali puudumine. Rootsiaegne Kurna mõisa kaart sisaldab mõisakeskuse geograafiat ja Nabala tee ümbrust, kuid neist lääne poole jäänud Raudalu maantee osa on kaardistamata. Üksikasjalikke andmeid sisaldavas 1689. aasta Eestimaa adrarevisjonis ei ole ühtegi rida Kurna ega Sausti mõisate kohta. Andmete nappusel, või siis lausa puudumisel on uurijad teetrassi kirjeldanud erinevalt.
Tee alguse kohta kirjutas Tõnu Raid (2005 lk 153), et tee läks Tallinna lähedalt Tondi kõrtsist lõunasse, ida poolt Pääsküla ja Männiku raba (tänapäeval suuresti Raku ja Männiku tehisjärved. L. Aarma). 1660. aastast säilinud rootsiaegsel kaardil on küll Raudalu maantee maha märgitud, kuid tegemist on puuduliku ja ebatäpse infoga, mida ei saa usaldada.

Eelmises liiklemisteede artiklis toodud 1688. aasta kaardilt selgub, et Rapla maanteega ühiselt on alguse saanud Tallinna-Pärnu, aga ka Haapsalu teetrass. Ühine algus lähtus Harju või Karjaväravast, kulges väljaspool Tallinna linnamüüre läbi Tõnismäe eeslinna, sealt edasi mitmest Tallinna raehärra mõisast ja kõrtsist mööda. Esimesed olid linnahärrade Stippeli ja Thomas Haecksi mõisad-kõrtsid, nende valduste juures eraldus trassist Haapsalu maantee. Järgmiste linnahärrade – Heinrich Lantingu, Peter Rahlingu ja Dietrich Wit/te mõisatest ja kõrtsidest mööda kulges Pärnu ja Rapla ühine tee Tondi Dunten kõrtsini Dunten Krog. Samas paiknes trassist kaugemal raeperekonna Dunte mõis. Tondi kõrtsi juures oli uus hargnemine. Seega hargnes rootsiaegne peatee Tondil kaheks tükk maad linnale lähemal võrreldes tänapäevasega. Pärnu maantee kulges sealt Nõmmeni, s.o Mägedevahe Meggedewahe kõrtsini ja Raudalu maantee suundus omaette teena Ülemiste järve poole ja sealt järvega paralleelselt lõunasse, mille esimene kõrts oli 18. sajandi lõpul Liiva kõrts (Mellini atlas). Veel on Mellini atlases näha 18. sajandi lõpul Järvel Vanaristi kõrtsi juures Pärnu maanteest eraldunud tee, mis suundus Saku mõisa kaudu Hagerisse.

Kahjuks on Tallinna linna ajaloo esimeses köites (2019 lk 97) seda hargnemist arvatud keskaegseks, sest seal on kirjutatud, et Pärnu suund viis „Tõnismäe ja Tondi kaudu Järvele, kus hargnes Viljandi maantee“. Ilmselt toetuti Tõnu Raidile, kes on arvanud isegi, et Tallinna-Tartu maantee algus oli ühises trassis Pärnu maanteega (2005 lk 179).

Tegelikult on rootsiaegsetel kaartidel Tartu maantee algus linna sees kohe liikunud teispoole Ülemiste järve, seal on tee jäänud tänapäevalgi samale trassile. Raudalu maantee algas aga veel 18. sajandi lõpulgi Tondi kõrtsi juurest, mida tunnistab Mellini atlaski. Läbi liivaväljade jõudis tee Kurna Kurnal mõisa alla tänapäevase Liiva asumi alal. Sealt edasi Ülemiste järvega parallelselt jõudis tee läbi metsastatud ala Kurna mõisa Raudalu kõrtsini Raudorakrog, Raudarro.

Rootsiaegsed maamõõtjad on koostanud 1697. aastal kaardi Ülemiste järvega paralleelselt kulgenud tollase Raudalu maatee ja kõrtsi kohta. Raudalu kohanimena on tollastes allikates kirjas kõrtsi kohta, mitte küla ega hajatalu kohta. Mõned sajad meetrid enne kõrtsi on üles tähendatud Sadula karstioja (vahelduvalt maapealne ja maa-alune skiftwoy/a/) ja siis Raudalu kõrts. Oma 600 meetrit edasi Tallinnast Rapla poole on ära märgitud Raudalu vana kõrtsikoht. Siin ilmnebki tõsiasi, et ajalooliselt on Raudalu kõrts mitmeid kordi oma asupaika vahetanud. Eks ole seegi üks tõend selle kohta, kuivõrd ohtlik asustusele oli selle paiknemine peatee, resp. sõjatee ääres. Tõnu Raid kirjutas, et tänapäeva Raudalu juures on Nabala teerist (2005 lk 179). Rootsiaegsete kaartide andmetel ei hargnenud siis veel Raudalu kõrtsi juurest ühtegi teed, ning seega ajalooline Raudalu kõrts ei paiknenud Nabala teeristis. Alles 18. sajandi lõpu Mellini kaardil on Raudalu kõrts asukohas, kust hargnes tollane Nabala tee.
Tallinna-Rapla teetrass oli 15 teelõiguna mõisate vahel jaotatud.
Esimene lõik kulges kolme mõisa valdustes. Kurna mõisale kuulunud Liiva alalt jooksis tee läbi metsa Raudalu kõrtsi juurde, läbis Raudalu vana kõrtsikoha Krugstette ning jõudis Haaviku Hawiko väikejärve ääres asunud Haaviku kõrtsini. Selle kõrtsi kohta on 1697. aastast pärit kaart – Hawiko krog. Kaardi ülaosas on näha Raudalu teest Nabala tee hargnemine. Seejärel jõudis maantee metsaselt alalt läänepoolsele soisele alale, kus lõuna poole jäid kaks väikejärve – Haaviku ja Must. Kõrts paiknes tee ääres idapool Haaviku järve, samale poole jäid ka kaks kõrgendikku – Kuusiku ja Kivitiku mägi. Haaviku kõrts töötas 19. sajandil juba Tammetalu kõrtsi nime all.

Kaardi allosas Kurna valduste piiril jõudis tee Sausti mõisa valdusesse, kus üsna lähedal Aaviku kõrtsile paiknes Sausti mõisa Kõvera oja ääres Kõvera kõrts Kawre. Sealt viis tee üle Tõdva jõe (Vääna) Saku mõisa Tõd­va kõrtsini, kus lõppes esimene lõik. Hoolduskohustus lasus Keila kihelkonna Saku mõisal ja selle mõisnikul Adam Hastferil. Maantee oli auklik ja jõesild lagunenud. Mõisal tuli parandada 842 meetrit (520 sülda) maasilda. Samas vajas Tõdva jõesild 39 meetri (24 sülda) ulatuses parandamist. Jõesilla tegemine oli samastatud 240 sülla maasilla parandamisega. Kokku oli arvestatud 1,2 kilomeetrit (740 sülda) parandada.
Taani hindamisraamatus olid Jüri kihelkonna all kirjas 10-adramaane Kurna küla Quernoiae (mis peaks tähistama Kurna oja küla, kuhu juba 1384 oli mõis asutatud) ja tema kõrval asunud hilisema Sausti mõisa (esmamainimine 1453) külad: 4-adramaane Lähtse Lateis, 6-adramaane Paida küla Padiküla Pattas ja 5-adramaane Sausti Sauthel. Taani hindamisraamatus kirjas olnud külade esmamainimist saab käsitleda nende ajaloolise algusena, samas annavad veelgi varasemast asustusest tunnistust paljud muistised ja arheoloogilised leiud.
Lisada saab, et Kurna mõisa territooriumil töötasid 17. sajandil lisaks Raudalu teele veel Nabala tee äärsed kaks kõrtsi – Loo ja Harju-oja. 19. sajandil olid asutatud Sausti mõisa uued kõrtsid, nende hulgas Valge Luige kõrts Weisse Schwan.

Teine teelõik kulges Saku mõisa valdustes, suundudes Saku mõisale kuulunud Tõdvajõe külakõrtsist mööda Lokuta pere talust Lokodaperre, Kajama ajaloolist teed pidi kõrgemal maaharjal (mõlemale poole jäid soised alad) Tõdva külla. Seega kulges rootsiaegne teetrass tänapäeva sirgjoonelisemast teest täiesti erinevalt. Maasilda tuli teelõigul parandada 356 meetrit (220 sülda), aga ka 5 meetrit (3 sülda) Angerja oja silda Toyschen-Koysche Bach. Jõesilla järel oli veel parandada 16 meetrit (10 sülda) maasilda. Teelõik oli auklik ja lagunenud. Hoolduskohustus oli sõlmitud Hageri kihelkonna Tohisoo mõisaga.
Taani hindamisraamatus on kirjas 15-adramaane Tõdva Tedau küla, mis ajalooliselt kuulus Hageri kihelkonda. Esialgu kuulus Tõdva küla Kohila maavalduses Tödwenite Teddewin perekonnale. Vanimat Tõdva mõisarajatist on 1438. aastal nimetatud kaitstud, tarastatud paigana Tõdva küla juures – dat hage tho Todwen. 1499. aastal oli Tõdva mõisa asupaigaks naaberküla – kümneadramaane Kajamaa Kayenmecky. Mõisa alla kuulusid 19,5-adramaane Tõdva küla ning Sikensarve veski koos juurdekuuluvaga. 1499. aastal müüs mõisa Helmold Hansu poeg Tödwen Klaus Dietrichi poeg Mecksile Mekes, kes mõisa Kajamaalt viis Saku külla. 1554. aastal on nimetatud Tödva küla vana kabeli juures olde Kabbel olnud külaks. 1586. aastal oli Saku mõisa omaniku Johan Mecksi valduses Kajamaa Kaymeck ja Tõdva külad, kolm Tõdwasilla talu, Lokuti Loketay sepp ja teisi hajatalusd.

Kolmas teelõik algas sealpool Tõdva küla ning jõudis Saku mõisa teise kõrtsi juurde, nimetatud Raane-oja Rane-Oya, s.o Traani-oja äärseks. Mellini kaardil oli nimeks Krani kõrts, 1726. aastal kui Träne kõrts. Teelõigul tuli parandada 829 meetrit (512 sülda) maasilda ja Tohisoo jõel kahe kärgkastiga 8 meetrit (5 sülda) jõesilda. Teelõiku hooldas Juuru kihelkonna Atla mõis. Kokku arvestati 910 meetrit (562 sülda) teesilda. Kuna rootsiaegne kaardimaterjal puudub, pole seetõttu selge, kas tolleaegne Traani kõrts paiknes tänapäeva Rapla maantee ääres või mitte. Pigem mitte, sest järgmisel teetrassi lõigul ei ole olnud kokkupuutepunkte tänase teetrassiga.

Neljas lühike teelõik algas Saku mõisa Traani oja kõrtsist, kulges Saku mõisa ja Kirdalu mõisa piiril olnud Kirdalu kõrtsini. Kirdalu mõisa külad olid Leppikukurtna (siin asus ka kõrts) ja Kurtna. Hoolduskohustus oli Rapla kihelkonna Hagudi mõisal Hagget. Hagudi mõisal tuli parandada lagunenud ja auklikul teelõigul 204 meetrit (125 sülda) maasilda.
Taani hindamisraamatus ei ole Kirdalu küla kirjas, esmakordselt on mainitud Kirdalu küla Kirtell koos nelja adramaa ja nelja taluga 1443. aastal. 1662. aastat loetakse Kirdalu mõisa alguseks, kui Kohila mõisa alt eraldati Kirdalu maavaldus. 1696. aastal oli 7,5-adramaase Kirdalu Kürdahl ja kolme adramaaga Kurtna omanik Johann Wilhelm von Taube.

Viies teelõik algas Kirda­lu kõrtsist ja lõppes siinpool Kurtna Kürtz küla. Parandada tuli auklikul ja lagunenud teelõigul 405 meetrit (250 sülda) maasilda. Hoolduskohustus lasus Juuru kihelkonna Mahtra mõisal Machters.

Kuues teelõik algas teisel pool Kurtna küla ning lõppes Kurtna karjamõisa Hoflage tänavas in der Kurtnachen Tanawo. Auklikul ja lagunenud teelõigul tuli parandada 1,13 kilomeetrit (700 sülda) maasilda ja Tohisoo ojal jõesilda kolme kärgkastiga 28,4 meetrit (17½ sülda). Hoolduskohustus oli sõlmitud Juuru kihelkonna Ingliste mõisaga Hell, kes pidi parandama kokku 1,42 kilomeetrit (875 sülda) silda.

Seitsmes teelõik algas Kurtna tänava lõpust Kurterschen Tanawo, kulges Tohisoo oja Bachellisen sillani ja sealt Kohila mõisa valdustesse Tagadi kõrtsi juurde Taggade, nimeks oli Traksi kõrts. Auklikul ja lagunenud teelõigul tuli parandada 1,13 kilomeetrit (700 sülda) maasilda. Tohisoo oja sillal tuli teha viie kärgkastiga 28,4 meetrit (17,5 sülda) jõesilda. Hoolduskohustus oli Juuru kihelkonna kahel mõisal – Selil ja Pirgul, neil tuli parandada kokku 1,42 kilomeetrit (875 sülda) maanteesilda.
Tee kulges kolmes eelpool kirjeldatud lõigus Kurtna asustuse all: esialgu külani, siis poolmõisani (karjamõis) ja lõpuks Kurtna poolmõisa tänavasse. Tänava sõna kasutamine rootsiaegsel kaardil annab tunnistust sellest, et eesti keeles oli tollal sõna tänav kasutusel vaid maakoha suurema tee tähenduses. Samatähenduslik on sõna Koidula luuletuses “Meil aiaäärne tänavas”. Siit ka veel 20. sajandi algul levinud arusaam, et tänav ei sobi linna keskkonda ning keelemehed arvasid, et linnas tuleb kasutada tänava asemel sõna uulits.
Kurtna ise on huvitava arenguga koht Hageri kihelkonnas, mida ei ole Taani hindamisraamatus märgitud. Esialgne asustus oli küllaltki hõre. Kurtna all on nimetatud erinevaid külasid: Kurtnat, Männikut, Männikukurtnat ja Lepikukurtnat. Algselt oli asustus kuulunud nii Nabala kui ka Kohila mõisa alla. Augustis 1448 ostis Kohila omanik Wilhelm Helmoldi poeg Tödwen kahe taluga Kurtna küla Dorf Korten vendadelt Vietinghoffidelt (Dietrich, Arendt, Jürgen Jorike, õndsa Arendi pojad des sel Söhne Arend) ja nende ema teadmisel, aga ka teiste vendade Heinrichi ja Bartholomeusi teadmisel. Kurtna kaks talu kuulusid 1499. aastal Hermann Dietrichi poeg Tödwenile, kui ta kaebas oma talude ja Dietrich Jürgeni poeg Vietinghoffi Nabala mõisa piiri probleemide üle.
Kurtna küla on mainitud ka 1525. aastal. 1586. aasta rootsiaegse revisjoni järgi kuulus Kohila mõisaomanikule Moritz Wrangellile Kurtna Kurden (oli Leppikokurtna) küla kolme talu ja kahe üksjalaga, lisaks veel kaks elanikest maha jäetud elamist wüste Wohnungen. Kohila omaniku Wilhelm Wrangelli († 1630) lesk Catharina Maydell jättis 1631. aastal Kurtna Kurtenn küla poeg Jürgen Georg Wrangellile. 1662. aastal läks Lepikurtna küla vastloodud Kirdalu mõisa alla. Männikukurtna Mennikokorthen kaht talu oli esmamainitud 1471. aastal, kui need kuulusid Wilhelm Tödwenile, kes nimetatud aastal andis talud Kehtna mõisa omanikule Arndt Vietinghoffile. Rootsi aja lõpul oli 1696. aasta maanimistus kirjas eraldi 3,8-adramaane Männikukurtna Mönnikurtna küla, mis kuulus kapten Berendt Rehbinderile.

Kaheksas teelõik algas Kohila mõisa valdustes Tagadi talu Gesinde Taggat juurest, kulges siiapoole Angerja mõisale kuulunud Mälisilla Mellisilla kõrtsi. Auklikul ja lagunenud teelõigul tuli parandada maasilda 405 meetrit (250 sülda). Hoolduskohustus oli sõlmitud Hageri kihelkonna Pahkla mõisaga.
1469. aastal läänistas Tohisoo sarases tüki maad Mälisilla (Veskisilla) Meilensilde Mellensilde juures koos kõige juurdekuuluvaga ordumeister Arndt Vietinghoffile igaveseks. Mälisilla (Veskisilla) juures sillast üle vasakut kätt elas seal üks üksjalg, maa oli seejärel läinud Tallinna komtuurile. Ühte talu ja maad Mälisilla juures on mainitud 1474. aastal. Mälisilla küla Mellenseel Angerja mõisa all on nimetatud 1524. aastal tühjana, nagu ka 1586. aastal Mellisildt Mellesili. 17. sajandi kaartidel ei ole enam näha ühtegi oja Mälisilla juures. Tagadi Taggan oli 16. sajandi algusest olnud väike mõis suure Kohila mõisa all, rootsi ajaks oli Tagadist saanud talu.

Üheksas lõik algas Angerja mõisa Mälisilla kõrtsist ja lõppes Angerja ojasilla juures Angerja mõisa lähedal, arvatavalt nimega Mäe. Tuli parandada 405 meetrit (250 sülda) auklikku ja lagunenud maasilda ja 9,7 meetrit (6 sülda) jõesilda koos kahe kärgkastiga, arvestati maasilla 30 süllaga võrdseks. Hoolduskohustus on Rapla kihelkonna Ohekatku mõisal.

Kümnes lõik algas Angerja oja juurest ning läks Angerja mõisa Urge kõrtsi juurde, mis paiknes Härjaoja ääres ja kandis nimetust Härjaoja Hergoysche kõrts. Auklikul ja lagunenud teelõigul tuli parandada 607,5 meetrit (375 sülda) maasilda. Hoolduskohustus oli Hageri kihelkonna Angerja mõisal. Urge küla Angerja mõisa all on mainitud 1524. aastal.

Üheteistkümnes teelõik algas siinpool Urge Urke talu in der Tambo ja lõppes siinpool Kohila kõrtsi. Auklikul ja lagunenud teelõigul tuli parandada 505 meetrit (312 sülda) maasilda. Hoolduskohustus oli Juuru kihelkonna Härgla mõisal.

Kaheteistkümnes teelõik algas Härjaojast, lõppes sealpool Lohu mõisa. Tuli parandada 9,7 meetrit (6 sülda) jõesilda ja 505 meetrit (312 sülda) lagunenud ja auklikku maasilda. Hoolduskohustus on Purila mõisal.

Kolmeteistkümnes teelõik algas Purila mõisast siinpool Purila Röa kõrtsi Uergelschen, läks läbi Hagudi mõisa (tee ääres paiknes Hagudi mõisa kõrts) ning lõppes Alu mõisa maa-alal sealpool Rapla kirikut. Hoolduskohustus oli Rapla kihelkonna Alu mõisal. Tuli teha 972 meetrit (600 sülda) auklikku ja lagunenud maasilda, aga jõesilda Räägu ojal Räggo-oja auf der Reggo oya (tänapäeva Vigala, ajalooliselt Konuvere jõgi), mida oli arvestatud 48,6 meetrit (30 sülda). Kokku tuli parandada 1,02 kilomeetrit (630 sülda) teed.
Ajalooliselt on huvitav Röa Rudena küla jaotamine mitme mõisa vahel 17. sajandi teisel poolel. Küla paikneb Sootaguse (Röa) oja ja Keila jõe ääres, kuhu oja ka suubub. Röa küla maad on erinevatel aegadel kuulunud nii Angerja, Purila kui ka Lohu mõisa valdusse. Purila mõisa all oli Röa Röhel märgitud nii 1612. aastal kui ka 1637. aastal Röa Röhall. Samas 1689. aastal kuulus Röa külast väike osa (1,75 adramaad) Juuru kihelkonna Purila kroonimõisa alla koos 12,5-adramaase Purila külaga. Suurema osa Röa Rudena külast (kuulus Salutaguse mõisa alla) rentis 1690. aastal mõisa omanik välja, seal paiknes juba väike mõis Hoflage. 1689. aastal oli külas viis taluperet ja luhal (madalmaa) asus kuus peret. 1696. aastal oli Röa Rudena mõisa omanik Tallinna kodanik Otto Kröger. 1710. aasta katku ajast alates oli Röa Rudena mõis inimtühi kõnnumaa.
1680-ndatest aastatest alates ning veel 1696. aastal kuulus 9,4-adramaane Purila kroonimõis koos väikese osa Röa külaga õndsa rittmeistri Michael Engelhardti pärandusena Juuru kihelkonna alla. See osa kuulus jätkuvalt Purila valduste hulka ka järgmistel sajanditel (18.-19. sajandil) ning siin paiknes jätkuvalt Purila all Röa kõrts. 18. sajandi lõpul paiknesid lähestikku Purila ja Seli mõisate kõrtsid. Mellini atlasest on näha, et ühel pool teed oli esmalt Röa kõrts, nende vahelt läbi jooksva Röa oja (Sootaguse) järel paiknes samal pool teed Seli kõrts (1857. aastal kirjas kui Vana kõrts). Mõlemast teisel pool teed Rapla poole oli järgmine Seli mõisale kuulunud kõrts, mis kandis Kivi kõrtsi nime (Mellinil Kuke Kivi Kukko Kiwwi, selle juurest läksid teed Kodilasse ja Rabiverre, 1857 Kukke Kivi).
Tänaseni on säilinud ühe maanteeäärse kõrtsi kivimüürid. Kuid autorile on teadmata, millise kõrtsi omad need on – kas Purila Röa kõrtsi või Seli kõrtsi omad. Kunagise kõrtsihoone kohta on säilinud ka foto 1960. aastast.
Kiriku juurest viis tee üle Räägu (Konuvere) jõe Rapla päästeameti juures olnud silla kaudu, tee läks edasi Suluperesse, kus paiknes rootsi aja lõpul Rapla mõisa jõeäärne Jõe kõrts Jee. 19. sajandi lõpu Rapla kiriku ümbruse kaart tõestab veelgi Jõe kõrtsi paiknemist kirikust lääne pool.
Seega ei ole Rapla mõisal mingit pistmist tänapäeva Jõe tänavaga, mis jääb kirikust ida poole. Seega ei vasta absoluutselt ajaloolisele tegelikkusele jutud ajaloolise mõisa paiknemisest tänapäeva Jõe tänava kandis alates Arvi Paidla kirjutatust ning lõpetades internetilehtedega, nagu Wikiwand, kus on sõna-sõnalt kirjas “mõis asus jõe vasakkaldal tänase Jõe tänava suunas; tänapäevaks pole säilinud mitte ühte hoonet Rapla mõisast“.

Neljateistkümnes teelõik algas siinpool Rap­la kiriku tänavat auff der Rappelsche Kirche in der tanaw ja lõppes siinpool Kuusiku (Sillakõrtsu) oja Silla Bach. Lagunenud ja auklikku maasilda tuli parandada 1,4 kilomeetrit (890 sülda). Kuusiku jõel tuli teha kahes tükis jõesilda 16,2 meetrit (10 sülda), seal ajas oja rajuilmadega üle kallaste. Veel tuli teha voolusilda 9,7 meetrit (6 sülda) üle Virraka allika Wirraka Hallika koos laudadega bret. Hoolduskohustus oli Valtu ja Härtu mõisal Kotz und Hermet, kokku arvestati 1,62 kilomeetrit (1000 sülda).

Viieteistkümnes teelõik algas pärast Silla (Kuusiku) jõge, siinpool Niida Nitta oja ning lõppes Raikküla mõisa juures. Maasilda tuli teha 1,38 kilomeetrit (850) sülda. Niida ojal Nitta tuli parandada kolme kärgkastiga jõesilda 24 meetrit (15 sülda, iga jõesüld arvestati kümne maasilla süllaga). Hoolduskohustus oli Raikküla mõisal, kokku tuli teha 1,62 kilomeetrit (1000 sülda). Rootsiaegne Raudalu maantee lõppes Raikküla mõisas, sest mõisnik ei soovinud siit laia avaliku tee läbiminekut.

Kokkuvõtlikult võiks nentida, et ajalooline Raudalu maantee oli kiira-kääruline ning üldse mitte sirgjooneline maantee. Ajalooline maastik võrreldes rootsiaegsega oli muutunud tugevalt 19. sajandi keskpaigaks, veel rohkem tänapäevaks. Arhitektuuri uurija ajaloolane Villem Raam kirjutas looduslike olude kohta aastaid tagasi, et jõgede veeseis kaugetel sajanditel oli ligi kaks meetrit tänapäevast kõrgem, mistõttu paljud ojad ja jõed tänapäevaks on üldse kadunud või päris väikeseks kuivanud. Kõrge veetaseme tõttu sundisid sood ja rabad teetegijaid leidma võimalikult kõrgemaid kohti trassi rajamiseks ning soodsamaid jõeületuskohti kasutama. Nii ei olnud teetrass asustuspunktide vahel kaugeltki lühem tee.
Paljud rootsiaegsed kohanimed on tänapäeva kaartidelt kadunud ja selle põhjus peitub rasketes aegades (sõjad, epideemiad jm), mis hävitasid vana asustuse ja elanikkonna. Uued asukad ei tundnud mingeidki varasemaid nimesid ning andsid kohtadele oma nimed.