Kadri Paju
Laupäeval, 18. jaanuaril toimus Kehtna klubis 16. üleriigiline pastakakogujate kokkutulek. Kohal oli 31 kollektsionääri vanuses 12-83, ehk Kehtnas oli kohal rekordarv osalejaid. Kõige suurem kogu, milles on üle 82 000 pastaka, kuulub ühele Soomes elavale eestlasele, kellel oma kogu jaoks lausa eraldi maja.
Raplamaalt oli kohal kaks kogujat ja Raplamaa suurimas kogus on 15 770 pastakat.
Küsimusele, miks nad pastakaid koguma hakkasid, vastasid kogujad: „Mingi kiiks, millest keegi aru ei saa, peab olema, et koguma hakkad.“ Kogudes on pastakaid erinevate huvitavate kujudega – noad, kahvlid, huulepulgad, tööriistad, puuviljad, loomad, linnud ja nii edasi. Siis on erinevast materjalist pastakaid: paberist, puidust, plastmassist, on karvaseid, sulega, riidest pastakaid… Mõnele kogujale on tähtis eriline kuju, mõne jaoks on oluline, et logo ja kiri oleks peal. Mõne kirg on ujuvad pastakad, mõnel valgusega, mõnel veneaegsed, mõnel puidust.
Kogutakse erinevalt, kes kuidas. Ka selekteerimiseks kasutatakse erinevaid variante. Näiteks värvi, kuju, päritoluriigi järgi või siis poliitikud, vallad. Pastakaid saadakse messidelt, laatadelt, koolidest, valdadest ja mujalt, või näiteks toovad tuttavad välismaalt. „Kahju, et tänapäeval teevad firmad palju vähem oma sümboolikaga pastakaid,“ räägib üks kollektsionäär.
Paljud koguvad lisaks pastakatele ka muid asju. Näiteks kuuluvad kogudesse nõukogudeaegsed filmiga fotoaparaadid, margid, ümbrikute pildid, Nokia mobiiltelefonid, mida nende omanikul on juba üle 200. Muljetavaldav kogu on ühel Lõuna-Eesti kollektsionääril – 1000 vanaaegset sülearvutit, 345 sideettevõtete pastakat. Tema kogus on kõik, mis sidega seotud. Härral on plaan Munamäe juurde muuseum rajada.
Kogujate ürituse peakorraldaja Maire Pettai kogub taskukalendreid, kõige vanem kalender on pärit aastast 1971, seal on suur laev peal. „Mul tuleb Kehtna raamatukogus näitus „Ehe Eesti“. Sinna panen ainult Eestimaa sümbolid, sini-must-valge, maastikud, Eesti näitlejad,“ räägib Maire.
Klubiline tegevus on hea selle poolest, et kollektsionäärina saad tagasisidet, kes mida kogub ja tutvud väga huvitavate inimestega, räägivad kogujad. „Oleme heas mõttes hullud,“ öeldakse lõbusalt. Lisatakse veel, et tekib oma sõprusring ja kohati käiakse perekonniti läbi.
Kokkutulekutel käib hoogne pastakate vahetus. „Kodus lööd põnevusega koti lahti ning vaatad, mis said,” räägivad kogujad. Kokkutulekud on head veel ka sel põhjusel, et kui keegi ei taha enam koguda, saab ta oma kogu üle anda ega pea muretsema, kellele see jätta. Ka Kehtnas oli lavale kallatud välja hulga pastakaid, mis said uued omanikud. Kurb on see, kui kogud prügimäele saadetakse, sest ikka ja jälle tuleb Eesti eri nurkadest lagedale palju põnevaid ja antiikseid esemeid ning omanäolisi kogusid. Selles mõttes on vanavara kokkuostjad head, sest nemad oskavad hinnata selliseid asju, räägiti klubis.
