Anne Ummalas
Lihula lilltikand – selle sõnapaariga tulevad meile silme ette punased Lihula kandi rahvarõivaseelikud, millele lopsakad lillekimbud tikitud, või tekid, samuti uhkete tikanditega ja kindlasti punasele kangale tikitud.
Nii ongi tõesti, et Läänemaa tuuliste põldude vahel on naised armastanud oma elu muuta rõõmsamaks just punase värviga. Läänemaa traditsioonide piirkonda kuuluvad ka meie Vigala ja Märjamaa kihelkond.
19. sajandi viimastel kümnenditel hakkasid Lihula naised tikkima rohkeid ja lopsakaid lilli just voodi- ja sõidutekkidele. Kangas, millele tikiti, oli enamasti punane. Lihulas on öeldud „Mida säredam, seda parem“. Sellist lillede tikkimist nimetati rahvasuus roosimiseks.
Üsna kiirelt muutusid uutmoodi tekid noorte neiude näpuosavuse näitajaks ja tekke tikiti pulmadeks ja kaasavaraks.
Lihulast on tikand levinud kiirelt kaugemalegi. Täna on populaarne ja me kõik teame muhulaste tikandit, aga see, et vallalised Muhu neiud käisid Lihula kandis tööl ja sealt ka tikandi snitti võtsid, on tundmata fakt.
Lihula tekkide kangas on kodune poolvillane kangas (lõim linane, kude ühekordne villane). Punane toon on ere ja aniliinvärvidega värvitud, värviti kodus ise või kooti valmis valge kangas ja viidi Lihulas asuvasse värvimistöökotta värvimisele. Peale punase tausta on Lihulas ikka ka mustapõhjalisi tekke, kuid neid on selges vähemuses. Kuna kodused teljed on kitsad, on vanad tekid kahelaidsed – kaks kangatükki on keskelt kokku õmmeldud.
Tekkide tikand on lopsakas, aga õhuline, selle tagab hõre madalpiste, pistete vahelt peab ka kangast välja paistma. Tikandis värvidega tagasi ei hoita, kasutusel on kõikvõimalikud värvitoonid peale pruuni. Palju on rohelisi toone lehtede tarvis. Lilleõisi on kollaseid, punase eri toone, roosasid, valgeid, siniseid.
Lilli tikiti Lihulas peast. Naised korjasid ka põlluservast ja aiast lilli, kuivatasid raamatu vahel ja tikkisid nende järgi. Lilled on olenevalt meistri käekirjast kas ilusti äratuntavad või stiliseeritud. Tikiti ka fantaasialilli, kuidas keegi suutis välja mõelda. Tekkide mustrite kombinatsioon on lopsakas. Tavapäraselt on igas nurgas lillekimp, keskel võib olla samuti lilli või ka aastaarv või tegija nimetähed. Päris palju esineb ka hobusepäid ja -raudu ning linde. Lihula eripära on veel see, et tihti on tikitud lillekimbud kas paelaga seotuna või korvis, tehti ka lillepärgi.
Tekke on väga hoolikalt hoitud ja kasutatud vooditekkidena pidupäevadel. Argipäevadel olid vooditel lihtsamad päevatekid. Nii ongi tekke päris palju Lihula kandis säilinud ning neist on võimalik inspiratsiooni ammutada siiani. Seda inspiratsiooni kasutatakse hoolega: tänapäeval tikitakse mänguasjadele, tekkidele, patjadele, kleitidele, mantlitele, aga ka tugitoole on tikandiga kaunistatud.
Lihula tikandit taaselustama ja edendama hakkasid Lihula naised 1990-ndatel aastatel. On välja antud raamatuid ja loodud virtuaalmuuseum. 2011. aastal loodi Lihula Lilltikandi Selts, kelle eestvedamisel saab igal aastal käia Lihulas kursustel, kus kõiki tikkimise saladusi ka lahkelt edasi õpetatakse. Juba kümnendat aastat korraldatakse Lihula lillkirja festivali, sel aastal oodatakse huvilisi festivalile 8.-9. augustil.
Lihula lilltikandi tikkimine on ka Eesti vaimse kultuuripärandi nimistus kui väärtuslik oskus, mida tasub ja tuleb edasi kanda.
Loe ja õpi siit:
https://www.lihulalilltikand.ee/ – kursused ja festivali korraldamine.
Vaimse Kultuuripärandi Nimistu, Lihula lilltikand
„Lihula lilltikand. Õpetus. Mustrid. Inspiratsioon”. 2014
