Siim Jõgis
Janina Monkute-Marks (1923-2010) on maailmakuulus leedu-ameerika kunstnik. Reede, 6. märtsi õhtul avati Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses (RKKK) tema näitus “Kingitus kodumaale”.
Monkute-Marksi gobeläänide ja graafika kollektsioon pandi kokku spetsiaalselt Rapla näituse tarbeks. Reedesel avamisel oli kohal ka Asta Fedaravičiūtė-Jasiūnė, kes on Leedu linnas Kedainiais asuva Janina Monkute-Marksi muuseumi kuraator.
Janina Monkute-Marks oli keerulise elusaatusega naine. Ta sündis 21. septembril 1923. aastal raudteelaste peres Radviliškise linnas Põhja-Leedus. 1944. aastal oli ta sunnitud sõja eest põgenema. Perekond kolis Austriasse, kus Janina omandas hariduse Innsbrucki ülikoolis ja seejärel Saksamaal Freiburgis peene nimega kõrgkoolis École des Arts et Métiers. Aastal 1950 kolis Janina elama Ameerika Ühendriikidesse. Alates 1956. aastast osales ta aktiivselt Chicago kunstielus. Ta oli tihedalt seotud Hyde Park Art Center’iga (Chicago) ja B.I.G. Arts Center’iga (Sanibel, Florida). Ta on kokku esinenud enam kui kahekümne personaalnäitusega.
Varajases maali- ja graafikaloomingus sai Janina mõjutusi nn Chicago imagistide koolkonnalt (Leon Golub, Seymour Rossofsky jt), kes vastandusid 1950-ndail peavoolu staatuses olnud abstraktsele ekspressionismile, hiljem ka popkunstile, pidades oluliseks autori isiklike kogemuste ja emotsioonide väljendamist.
Oma töödes on Janina ammutanud inspiratsiooni Leedu rahvakunsti motiividest. 1970-ndatest aastatest alates on Monkute-Marksi eelistatud väljendusvahendiks olnud gobeläänid. Aastal 2000 annetas kunstnik suure osa oma loomingulisest pärandist kodumaale, asutades omanimelise muuseumi Kedainiais, mis avas uksed 2001.
Reedesel näituse avamisel tuli välja, et muuseumi avamise suhtes langes Janina valik Kedainiai kasuks, sest tegemist on väikese linnaga, kus elab ligikaudu 24 000 inimest. Janina soovis, et suur kunst jõuaks ka väiksematesse kohtadesse. Ta oleks võinud asutada oma muuseumi ka näiteks Kaunases või Vilniuses, kuid tema kindel valik oli Kedainiai.
Janina Monkute-Marks suri Chicagos 13. novembril 2010, kuid tema muuseum püsib tänase päevani. Raplasse jõudis tema näitus tänu RKKK ja Kedainiais asuva muuseumi koostööle. RKKK juht Kairi Orgusaar ütles, et Asta Fedaravičiūtė-Jasiūnėga tunnevad nad teineteist juba aastaid ning see võimaldas näituse Raplasse tuua. Reedeõhtusel avamisel oli kohal küll vaid kaksteist inimest. Varem on näituste avamisel olnud tunduvalt rohkem huvilisi. Üks põhjus oli kindlasti see, et samal ajal algas Raplas NÖFF.
“Minu tee”
Kunstihuvilisele on “Kingitus kodumaale” väärt vaatamine. Tegemist on esimese RKKK-s eksponeeritava näitusega, mis on koostatud ainult muuseumikogust. Monkute-Marksi loomingus on tähenduslikul kohal maantee ja teekonna motiiv. Eriti ehedal kujul tuleb see välja tema töös “Minu teed”. Seal on kunstnik kujutanud oma eluteed kronoloogilises järjestuses alates sünnist kuni kõrge eani. Eluetappe märgistavad erinevad sümbolid, milleks on näiteks sirp ja vasar ning svastika, mis demonstreerivad põgenemist terrorirežiimide eest.
Kui liikuda edasi, leiab ühe sümbolina laeva, mis viib noore kunstniku üle Atlandi ookeani Põhja-Ameerikasse. Seal ootavad teda pilvelõhkujad ja Coca-Cola reklaamid. Huvitava detailina on “Minu tee” peale kleebitud punased jalajäljed, mis liiguvad vaataja perspektiivist paremalt vasakule, viidates liikumisele idast lääne suunas.
Veel üks levinud motiive Janina töödes on linnud. Ta ise olevat öelnud, et kui ta inimesena sureb, tuleb siia maailma tagasi linnuna. Talle meeldis reisida ning koos oma abikaasaga rändas ta ringi terves maailmas. See seostub ka teekonna motiiviga, mis on tema töödes levinud. Huvitava faktina võib välja tuua, et ühe gobelääni valmimine võttis aega ligikaudu pool aastat. Ning seda vaid juhul, kui kunstnik oli valmis pühendama sellele tööle kaheksa tundi päevas.
Nüüd on selle aastatepikkuse töö vilju võimalik nautida Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses, mis asub Rapla bussijaamast üle tee. Näituse kujunduse ja graafilise disaini eest vastutas Kati Kerstna. Näitus jääb avatuks 29. märtsini.
