Katri Reinsalu
On ammu teada, et käsitöö harrastamisel ja loovatel tegevustel on nende tegijate jaoks mitmeid positiivseid kõrvalmõjusid. Need tegevused aitavad maandada stressi ja see omakorda teeb meid õnnelikumaks ja vastupidavamaks elus ette tulevate väljakutsetega silmitsi seistes.
Elame ajal, mil paljud meist teevad tööd, mille tulemus ei pruugi enam olla käega katsutav ja lihtsasti hoomatav. Müüriladuja näeb jooksvalt, kuidas töö edeneb. Oma tööpäeva arvutiekraani taga mööda saates on keerulisem tulemust näha.
Vähemalt enda puhul tajun tihti, et uni tuleb magusam, kui tunnen, et olen olnud produktiivne ja päeva jooksul midagi ka tehtud saanud. Mõnikord piisab sellest, kui saab tegemist vajavate asjade nimekirjast mõned punktid mõnuga maha tõmmata. Mõni teine kord annab selle tunde viimseni puhtaks küüritud köök. Aga on hetki, mil on isu midagi päriselt oma kätega valmis teha ja käes hoida. Näha, kuidas algosadest saab minu pingutuse ja aja tulemusel midagi hoopis uut ja terviklikku.
Juhul, kui igapäevase leiva teenimine seda tunnet alati ei suuda pakkuda, aitab käsitöö harrastamine kindlasti hädast välja. Minu viimase aja suurim lemmik on õmblemine. Kuidagi rahuldustpakkuv tunne on õhtul oma lastele enda õmmeldud vastvalminud pidžaamad selga tõmmata. Õnneks on nad veel piisavalt väikesed, et neil riietuse kohta oma arvamust oleks, ja kõik, mis valmib, leiab kenasti kasutust. Igati praktiline ja kõik võidavad.
Praktilisest poolest olulisemgi on minu jaoks see, et käsitöö harrastamine aitab mul hoo maha võtta, hetkes olla ja ebavajalikud muremõtted hajutada. Olgem ausad, muretsemisest on kasu ainult teatud piirini. Sinnani, kus see paneb su tegutsema. Sealtmaalt edasi on see lihtsalt viis kujutada ette kõikvõimalikke stsenaariume, mis ei pruugi kunagi realiseeruda, ning seeläbi eneses pessimismi juurutada. Halvemal juhul saab muretsemisest ärevushäire.
Raskematel eluhetkedel olen end ikka just õmblusmasina taha sättinud ja teinud teadliku pausi peas keerlevates ebameeldivates mõtetes. Käsitööl lihtsalt on selline kummaline võime enda haardesse meelitada. Enamasti eeldab see ju teatud hulgal tähelepanelikkust ja täpsust. Valesti kangale paigutatud lõiked on pärast kääride kangasse löömist paras peavalu. Nii saabki kiiresti selgeks, et parem on muude mõtete mõlgutamise asemel keskenduda. Eeldusel, et sa teed midagi, mis sulle huvi pakub, tuleb see tegelikult ka üsna loomulikult. Aeg läheb lennates ja keha saab pausi pidevast stressiolukorrast.
Ma ei väidagi, et käsitöö on ilmtingimata kõigile meeltmööda ajaveetmise võimalus. Kindlasti on ka neid, kelle vererõhk juba ainuüksi lõngakera ja varraste nägemisest tõusma hakkab. Aga ma usun, et nii mõnelgi on kuhugi kapisügavustesse varutud mõne projekti tarbeks soetatud vahendid, mis ajapuudusest nukralt seal tolmu koguvad. Mulle tundub, et praegu on hea aeg need alustamist ootavad või hoopis lõpetamist vajavad projektid kapisügavusest jälle üles otsida.
