Stina Andok
Paide Teatri noored ja ägedad tegijad on sisse lugenud ühe tunni jagu Ameerika luuletaja Charles Bukowski luuletusi, tehes seda jätkuna tänavu veebruaris Paide kohvikus toimunud luuleõhtule. Igal ajal priilt ligipääsetav salvestis on hea pelgupaik, kuhu igapäevarutiini ja päevauudiste eest varjuda.
Katkematu vool informatsiooni parasjagu ühiskonda kõigutava kohta on ummistamas kõiki sissepääse. Kui silm enam jälgida ei jaksa, sest televiisor ja muud ekraaniga seadeldised on ammu oma meelelahutuslikud võimed minetanud, on aeg küps, et panna pähe kõrvaklapid ja lülituda ümber Bukowski lainele.
Võib-olla just praegu on aeg kõige paremini küps, et lasta pisut Bukowskit oma ellu. Tema süüdimatus ja justkui üdini siiras luules on üsna selgelt sõnum, mis kõlab universaalselt ja jääb ajast puutumata. Praegusel ajal oleme sundolukorras, sunduslikult kriisis ja on iga päevaga üha keerulisem hinnata, mis on päris.
Tähtis on see, mis päriselt juhtus. See on see, mis annab ainest elamiseks. Oma olemuselt kõnetab Bukowskis paras annust enesearmastust, aga päris ilma selleta ju ei saakski. Iga looja on teatud määral edev, see on ju paratamatu. Samal ajal jutlustab ta oma otsese ja kohati küünilise kõnemaneeriga eksistentsialistlikult teadlikkusest iseenda isiksuse tühisusest. Kõik me oleme ühtviisi tähtsad ja tühised.
„See on üks suur jama, aga mõnikord on sellest kasu,“ ütleb Bukowski. Ükskõik, mida parasjagu elus ka ette ei võtaks, olenevalt küll sellest, kuidas mõtteid sättida, aga mulle näib, et see lause võiks sobida peaaegu alati. Bukowski hoiatab meid, et kõige suurem püüdlus elus peaks olema hoiduda keskpärasusse langemisest. Keskpäraseid ta ei salli. „Keskpäraste vihkamises on vaimu. Nad püüavad hävitada kõike nendest erinevat. Nad on võimetud täielikuna armastama. Nende vihkamine on täiuslik. /…/ Kõige tublimad vihkajad on need, kes jutlustavad armastusest.“
Keskpärasuse ehk sihituse lõksu langemise vältimiseks tasubki Bukowskit kuulata. Kõik, mis võib tunduda ühel hetkel oluline, võib osutuda järgmisel tühiseks. Tuleb tajuda olukordade jaburust. „Elu võib muutuda murdosa sekundi jooksul, aga vahel võtab see 70 aastat.“ Kõik muretsemine on asjata. „Mõnusamaid asju maailmas on hästi välja magada ja kõige mõnusam, rahulikult surra.“
Keskpärasus, soov end upitada ja etendada rolli on tunginud kõikidesse eluvaldkondadesse. Ka luulesse. Bukowski on kindel, et miski ei anna paremat kontakti tegelikkusega kui kaheksatunnine töö, ning ta tõdeb, et enamik luuletajaid, keda tema oli teadnud, ei olnud seda tööd kunagi teinud. „Pole ime, et nad nii halvasti luuletavad, neid on kaitstud algusest peale. Nende sõnad on läbi elamata, sisustamata, mitte päris ja nii moodsalt igavad.“ Määratle end ise, aga ole enese suhtes aus. „/…/ istuta vihma käes tulpe, aga ära luuleta.“ Kui sul ei ole midagi öelda. Mitte midagi ei ole väärt tegemist, kui sellel ei ole sisu.
Bukowski luule on kahtlemata kriitiline, terav ja otsekohene, aga on seda niivõrd sõnaosavalt ja meelelahutuslikult muretult, et see ei ängista, vaid elustab. Meile kõigile kulub aeg-ajalt pisut elustamist ära.
