Siim Jõgis
Eriolukorrast tingitud pausi järel jätkas Rapla korvpallikool eelmisel nädalal oma treeningutega. See tähendas treeningute jätkumist ka kolmele noorele lootustandvale korvpallurile, kes on õed Ketlin Kõiv (15), Keit Liis Kõiv (13) ja Kärt Kõiv (10). Ise ütlevad nad, et korvpall on üks osa nende elust, ilma milleta ei oskaks igapäevatoimetusi ette kujutadagi.
Kõik kolm õde õpivad Rapla Kesklinna koolis ning treenivad Rapla korvpallikoolis. Sportlikust harjumusest treenivad kaks vanemat õde ka Erik Horni näpunäidete järgi Rapla jooksuklubis. Kõik kolm ütlesid, et koolitööde ja treeningute ühitamine ei ole keeruline. Eriti olukorras, kus tüdrukute õppimine ja hinded on igati korras. “Treeningud on lihtsalt meie päevakava üks osa. Ega me ei saakski enne koju minna, kui keegi meile järele tuleb,” rääkis Ketlin. Tüdrukud elavad umbes viieteistminutise autosõidu kaugusel Raplast ning seega tuleb vanematel kõik sõidud enne läbi mõelda.
Enne laagrisse, siis trenni
Kõige vanem õde Ketlin on juba saanud nuusutada ka täiskasvanute korvpalli. Lõppenud hooajal kaasati ta Eesti esiliigas mänginud Rapla korvpallikooli naiskonna mängudele. Korvpalli juurde jõudis Ketlin esimest korda juba esimeses klassis, kuid ühel hetkel jättis mängimise pooleli. Siis võtsid suure osa tema ajast hoopis õpingud muusikakoolis.
Keit Liis hakkas korvpalli mängima koos oma sõpradega juba lasteaias seitse ja pool aastat tagasi. Ta meenutas, et kui sõbranna isa neid esimest korda trenni sõidutas, oli tal sees väike hirm. Kas ta saab seal hakkama? Kas teised lapsed ja treenerid on sõbralikud? Olid küll. “Nüüd tean, et see hirm oli asjata,” sõnas Keit Liis. Sellest ajast on möödas rohkem kui seitse aastat ning tütarlaps on jäänud oma armastatud spordiala juurde. Veelgi enam, tema entusiasm on kaasa haaranud ka kaks õde.
Ketlin on nüüd mänginud korvpalli järjepanu rohkem kui neli aastat. Kärt jõudis korvpallitrenni aga eriti huvitaval viisil. Ta oli väikese tüdrukuna ainult kõrvalt näinud, kuidas suured õed korvpalli mängivad. Koos vanematega oli ta ka võistlusi käinud vaatamas ning korvpall paelus teda. Ühel suvel valmistusid tema kaks vanemat õde sõitma laagrisse ja pakkisid õhtul asju. Kärt tahtis ka minna, kuigi polnud osalenud ühelgi treeningul. Pealegi oli ta veel liiga noor, et teha trenni koos vanematega. Ometi ei tahtnud ta kuuldagi võimalusest, et teda laagrisse kaasa ei võeta.
Tüdrukute vanemad – Kalle ja Krista Kõiv – võtsid korvpallikooliga ühendust ning uurisid, kas oleks võimalik kuidagi ka Kärt laagrisse saata. Selgus, et tegelikult on sinna minemas üks väike tüdruk veel ning Kärdi saaks kaasa võtta küll. Nii läkski tütarlaps oma esimesse korvpallilaagrisse nii, et ta polnud osalenud ühelgi treeningul. Pärast seda ongi ta jäänud püsivalt trennis käima.
Koroonakarantiiniaegne igatsus
Kui küsida õdedelt, mis neile korvpalli juures kõige rohkem meeldib, kuuleb kahte sorti vastust. Esiteks pealeviskamine ning teiseks sõpruskond, mis tiimis tekib. Mõlemad on loomulikult olulised. Just tiimisisese sõpruskonna tekkimine oli peamine põhjus, miks karantiiniaeg nii pikk ja keeruline tundus. Ei saanud ju koos sõpradega korvpalli mängida.
Kokku kestis see ligikaudu kaks kuud, ent mahavisatud aeg see kindlasti polnud. Korvpallis on teada-tuntud ütlemine, et kui hooaja käigus treenitakse selleks, et saada paremaks võistkonnana, siis suvine aeg on selleks, et saada paremaks individuaalselt. Karantiiniaeg ei langenud küll suvega kokku, kuid ometi sai seda kasutada selleks, et ise end paremaks mängijaks treenida. Selleks oli muidugi olemas ka treenerite tugi ja abi. Kõik kolm õde kiitsid just treenerite panust sellel keerulisel ajal.
Ülesandeid jagati distantsilt. Näiteks oli üks harjutus, mida Kärt tegi, selline: ühe käega tuli midagi kirjutada ja teisega samal ajal harjutada põrgatamist. Kõik tüdrukud ütlesid justkui ühest suust, et kõik need kaks kuud igatseti ühiseid treeninguid. “Hea meel oli näha tiimikaaslasi, kellega seni olin suhelnud telefoni vahendusel,” rääkis Ketlin.
Trennilõvid
Lõppenud hooaeg sai kõigi jaoks ootamatult läbi, medaleid ei jagatud, aga välja kuulutatud lõppjärjestuse põhjal said kõik kolm õde Eesti meistrivõistlustel kolmanda koha. Ketlin ja Keit Liis U16 Rapla KK tiimiga, Kärt U12 tiimiga. Lisaks kuulus Keit Liis U14 Eesti koondise kandidaatide hulka.
On täiesti selge, et sportimist ja eriti just korvpalli võtavad tüdrukud tõsiselt. Kärt ütles otse välja, et tema tahab saada tulevikus korvpalluriks. Ka teised õed tunnistasid, et nad ei kujutaks ette, kuidas oleks praegu võimalik korvpalli mängimisest loobuda. Kui rääkida nende tugevatest külgedest väljakul, toovad nii Ketlin kui ka Keit Liis välja kaks mänguelementi, esiteks kaitsetöö ja teiseks vastupidavuse. Kuna mõlemad osalevad ka Rapla jooksuklubi treeningutel, on võhma treenitud piisavalt ning väsimusemärke naljalt mängu käigus ei näidata.
Kõige eredamad meenutused seostuvad tüdrukutel välismaal peetud turniiridega. Kõige kaugemal on käidud võistlemas Tšehhis, kuid samamoodi on oma oskusi käidud näitamas Läti, Soome ja Rootsi väljakutel. Keit Liisile tuli esimese hooga meelde üks edukas võistlus Rootsis. “Kõigepealt võitsime kõiki vastaseid suurelt. Alles finaalis tuli vastu raske vastane. Siis võitsime lisaajal ühe punktiga,” rääkis ta.
Kes on tüdrukute eeskujud korvpallis? Ühegi mängija nime nad otseselt välja tuua ei oskagi. Selle asemel sõnas Ketlin, et tema eeskujuks on see, kui mõni noorem mängija jõuab temast kaugemale või saab temast paremaks. “See motiveerib mind rohkem pingutama,” selgitas ta.
On veel üks element, mis ühendab Rapla korvpallikooli ning kõiki kolme õde. Korvpallikoolis antakse kaks korda aastas välja trennigruppide tublimate trennis käijate auhindu. Nad on n-ö trennilõvid. Neid auhindu on kõik kolm tüdrukut regulaarselt ja järjepanu teeninud. Ainult Kärt ütles, et ühe korra sai selle keegi teine ja siis kõik imestasid.
