Prof Margus Viigimaa, hüpertensiooni ühingu juhatuse liige, ühingu esimene president
Kuigi võib tunduda, et laialt kättesaadav terviseinfo ja inimeste omavahelised tervist puudutavad jutuajamised käsitlevad juba liialt tihti kõrgest vererõhust tingitud ohte, ei ole tegelikkuses võimalik kõrgele vererõhule üleliia tähelepanu osutada.
Kõrgvererõhktõbi puudutab kolmandikku inimestest ning tegemist on jätkuvalt Eesti inimeste ühe keskse terviseprobleemiga.
Vaadates vererõhuhaigustele 25 aastat tagasi, on edasiminek olnud tohutu. Kõrgvererõhktõve e hüpertooniatõve adekvaatset ravi võib pidada isegi viimase 20 aasta üheks suurimaks meditsiinisaavutuseks, mis on vähendanud ajuinsuldi esinemist ning sellega tihti kaasnevat invaliidsust.
Tänaseks päevaks on Eesti ravivõimalused (ja samas ka ravimahud) jõudnud lähemale Põhjamaadele, mis on teatavasti kõrgvererõhktõve esinemise sageduse poolest maailmas esirinnas. Oleme järjest tõstnud raviefektiivsust, suudame ohjata vererõhku ja raviga soostumust. Meil on aga jätkuvalt veel tükk maad minna, et jõuda raviohjamisel päris samale tasemele.
Ravivõimaluste täiendamine
Üks murepilv on seotud näiteks sellega, et uute ravivõimaluste pealetulek on juba mõnda aega peatunud. Eesti arstid suudavad olemasolevate ravimeetoditega ravida 90 protsenti patsientidest, sealhulgas valdav osa patsientidest saavad edukat ravi juba oma perearsti juures. Sellele vaatamata on 10 protsenti patsiente, kellele meil ei ole erinevatel põhjustel siiski parimaid ravivõimalusi pakkuda.
Näiteks on üks südame- ja veresoonkonna haigusi alajäsemete ateroskleroos ehk nn veresoonte lupjumine, mis on viimasel ajal küll rohkem tähelepanu hakanud saama, aga mida on veel siiki liialt vähe käsitletud. Ka selles on oluline tekkekomponent just kõrge vererõhk koos suitsetamise ja kõrge kolesteroolitasemega, mille koosmõjul veresooned ahenevad ja tagajärjeks võib olla isegi alajäseme amputatsioon.
Teatakse, et kõrge vererõhu puhul on kõrge risk saada südameinfarkt või ajuinsult, kuid seda, et kõrge vererõhk võib kiirendada jalaarterite ateroskleroosi, nii palju ei teata. Eriti on jalaarterite lupjumise risk suurem inimestel, kes on juba korra infarkti või insuldi läbi elanud, ning nende patsientide ravimeetod on piirdunud seni peamiselt vaid aspiriini manustamisega.
Samas näitavad hiljutised uuringud, et näiteks antikoagulantide (vere hüübimist mõjutavad ained) väikesekoguselisel manustamisel koos aspiriiniga on võimalik jalaarterite haiguste ning ka infarkti või insuldi kordumise riski oluliselt madalamal hoida. Eriti oluline on see just seepärast, et tänapäevaseid vere hüübimist mõjutavaid ravimeid saavad patsiendid ei pea ravimi mõju vere hüübimisele kontrollima ning saame seetõttu seda oluliselt kergemini raviskeemi viia.
Lisaks on ilmselt üheks loodetavasti lähiajal lisanduvaks puhtalt kõrgvererõhktõve ravivõimaluseks uue generatsiooni neeruarteri kateetrid, mille abil on võimalik takistada andmast organismil signaali, et vererõhku peab tõstma. Nii saab pakkuda patsiendile uut efektiivset meetodit kõrge vererõhuga võitlemiseks.
Kõik ei vajagi ravi
Õnneks ei vaja paljud kõrge vererõhu käes vaevlevad inimesed üldse tablettravi või vähemalt on selle alustamist võimalik palju aastaid edasi lükata. Kõrge vererõhk sõltub palju eluviisist ja toitumisest ning näiteks võib 10 kilogrammi võrra kaalu langetades saada suure efekti vererõhu alandamisel.
Samuti on mõjus soola tarbimise vähendamine ning kolesterooli langetus.
Tähelepanu oma vererõhul aga hoidma peab. Arvestades, et põhjamaine kliima ja soolarikas toit on kõrge vererõhu soodustajad, on regulaarne kontroll parim võimalus veenduda, et see tõbi ei kimbutaks. Kuigi kodumõõtmiste osakaal on aasta-aastalt pidevalt kasvanud, oleks hea käia vähemalt kord aastas ka perearsti juures kontrollimas, et enda mõõtmise täpsuses veenduda.
Seega ei ole ükski vererõhu üle peetud arutelu tulutu ja tähelepanu pööramine liigne. Oleme Eestis kõrgvererõhktõve ravis teinud palju edusamme. Suremus südame- ja veresoonkonna haigustesse on oluliselt vähenenud, kuid oleme siiski üks suuremaid hüpertensiooni põdejaid.
