Kui keegi peaks arvama, et mäekummardajad on loodususku inimesed, siis on see eksitav. Paluküla Hiiemäel plaanitakse arengustrateegia „Raplamaa aastani 2027“ järgi mitmeid kordi suurendada külastuskoormust võrreldes senisega. Hiie vaikus kui loodusvara tuleb unustada.
Mathura pakkus küll meie maa pühapaigad Eestimaa tunnusmärgiks, kuid Paluküla Hiiemäe rahavankri ette rakendamine tõmbab kriipsu peale sealsele loodusele. Esialgu pakuti sinisilmsetele loodusinimestele mätaskatusega väikest teenindusmaja, mis Hiiemäe vaadet ei riku ning kus kajastatakse loodust, ajalugu, hiietavasid lisaks sporditegevuse toetamisele. Väärtustatakse kogu tervikut!
Nüüd selgusid tunduvalt suuremad soovid, nii et plaanitavatesse hoonetesse võib riputada Hiiemäe taimepildid n-ö ajalooteema hulka. Siin kasvasid kunagi 40 meetri kaugusel siumari ja kuutõverohi, piibelehed ja anemoonid, maarjalepp, lodja- ja türnpuud ning laulsid midrilinnud. Sinna ajaloo nurka võib varsti ka suusatava/kelgutava põlisrahva paigutada, kes looduse vägevust austas ning kõneles imelikku ugrimugri keelt.
Eha Metsallik, kel jäi Kädval käratsemisest väheks / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 26. veebruari Raplamaa Sõnumitest
