Olen Raplamaa Sõnumite käsitöö lisalehe toimetaja olnud alates eelmisest suvest. Ka seekordse lehenumbri keskmistelt külgedelt saab lugeda just käsitööst. Kuna ma juba käsitöölainel olen, kipub südamel ka just seesama teema olema.
Mulle tundub, et selle üheksa kuuga Käsitöölase toimetajana on see lisaleht mulle väga armsaks saanud. Natuke silmi maha lüües pean tunnistama, et eelmise aasta kevadel, kui mulle seda võimalust pakuti, ma nii optimistlik ei olnud. Pigem oli mõte, et mida mina ka käsitööst tean. Kooli ajal sai küll sokki kootud ja proovilappe heegeldatud, kuid mingit kustumatut elamust see mulle ei jätnud. Sain hakkama ja oli tegelikult ju päris mõnus vaheldus muudele tundidele, aga hiljem mingit igatsust käsitöö järele ka ei tekkinud.
Nii jäigi pigem meelde, et käsitöö on midagi igavat ja kohustuslikku. Ja suvel seisin fakti ees, et mul tuleb hakata sellest igavast teemast kirjutama. Pealegi veel neli lehekülge. Iga kuu. Mida selle käsitöö kohta üldse küsida on? Kas ma suudan end sellest huvituma panna?
Esimene minu kokku pandud Käsitöölane rääkis klaasikunstist. Hmm… klaasikunsti me koolis nüüd küll ei teinud. Kohe selle esimese teemaga sain aru, et minu arusaam käsitööst on ikka lootusetult kitsas olnud. Käsitöö on meie elus kõikvõimalikes erinevates vormides. Seda võib olla mu riietel, vaasis riiulil, armsas jõuluehtes kuusepuul, kõrvarõngastes või tordi peal.
Juba sel esimesel korral Käsitöölast kokku pannes tekkis mul tunne, et see saab põnev olema. Esimesed inimesed, need, kellega ma klaasikunstist rääkisin, tõestasid, kui hea on rääkida inimestega, kes teevad seda, mida armastavad. Ja see on siiamaani olnud ilmselt üheks läbivaks jooneks kõikide Käsitöölaste juures. Iga inimene, kellega ma kohtunud olen, räägib oma teemast tõelise innukusega. Nad räägivad nii, et see inspireerib ka kuulajat proovima.
Järsku hakkas mulle tunduma, nagu oleks ma jälle koolis. Käsitöölane on iga kuu nagu see natuke teistmoodi ja eriline tund matemaatika ja bioloogia vahel.
Loomulikult kaasneb selle kokkupanemisega veidi stressi, sest kõik plaanid ei lähe alati nii nagu tahaks, kuid tähtaeg on ikka vankumatult sama. Aga teemad on alati positiivsed. Inimesed on alati inspireerivad ja säravad. Nende inimeste lugusid kokku kirjutades on mul alati hea meel, et saan neid teistega jagada.
Erinevalt aga kooliajast on minus nüüd tekkinud aina suurem huvi kõike seda ka oma vabal ajal ise proovida. Aina rohkem mu ajast sisustavad erinevad katsetused käsitöö vallas. Ma võiksin ilmselt rääkima jäädagi, kui lõõgastav see võib olla. Rääkimata veel sellest, et olen selle aja jooksul teiste käsitööd oluliselt enam hindama õppinud. Nii olengi tabanud end teinekord mõttelt, kui tore oleks ehk kunagi käsitööõpetaja ametit proovida.
Eelmist suve meenutades ongi natuke irooniline olla olukorras, kus kuidagi kole kahju on, et järgmine Käsitöölane jääb ilmselt minu viimaseks. Vähemalt mõneks ajaks kindlasti. Õnneks ei tähenda see muidugi Käsitöölase lõppu. Ta saab endale jälle uue ja tubli toimetaja, kes saab samuti võimaluse käsitöösse armuda.
Katri Reinsalu
