Ehitajad on nüüdseks koolipidajatele võtmed üle andnud. Eelmisel esmaspäeval, kui Raplamaa Sõnumid uut koolihoonet külastas, tehti veel mõningaid vaegtöid ja õuealal ehitustöid, kuid samal ajal pandi juba ka mööblit kokku ning õpetajad olid alustanud kolimisega.
Veel enne, kui direktor Anu Nigesen maja tutvustama saabus, rääkis parasjagu mööblit kokku pannud usuõpetuse õpetaja Siilas Kask, et esimene koolipäev on neil tegelikult uutes ruumides juba toimunud. Nimelt 5. juunil peeti seal klasside kaupa lõpuaktused. Ringkäigul kohatud õpetaja Margit lisas, et klasshaaval kooliga tutvudes tekkis tunne, justkui 1. september oleks käes.
Väljakutse ehitajale
Nigeseni sõnul on hetkel käsil kasutusloa taotlemine, kuid sellega ei tohiks probleeme olla, kuna planeerimis- ja projekteerimisprotsess on olnud pikk ja hõlmanud erinevate ametkondade koostööd. “Sellise hoone ehitus ei ole ühelegi ehitusfirmale mingi unistus, sellega kaasnevad igasugused üllatused. Aga ehitaja on olnud väga vapper ja neid asju aidanud koos meiega lahendada,” sõnas Nigesen.
Üks suurimaid proovikivisid olid hoone seinad, mis olid võrdlemisi rabedad. Ehitamise ajal, 19. sajandi teises pooles on müüride ehitamiseks kasutatud seda materjali, mida kohapeal oli, ehk sagedasti varasemaid hooneosasid. Seega oli tegemist ajaloolise taaskasutusega. Nii said seinad omale kena ja toetava lubikrohvist rüü ümber.
Üks tähelepanuväärsemaid kooli osasid on klaasgalerii. Algses projektis seda ei olnud, kuid kui tallipoolelt tuli välja kaarjas uksekoht, mis ruumidele lisavalgust annab, sündis sisearhitektil Külli Salumil klaasgalerii idee. Tänu sellele ei ole vanas talliosas asuvad kaks klassi läbikäidavad ja galerii võimaldab mugavamalt kahe majaosa vahel liikuda.
Kohila mõisakooli lähimad koostööpartnerid on Vanalinna Hariduskolleegium ja Püha Miikaeli kool. Nende koolide lapsevanemad on ühest küljest toetanud annetustega, kuid samuti on mitmed projekteerimismeeskonna liikmed tulnud lastevanemate hulgast, nende seas nii sisekujunduse teinud Külli Salum kui ka hoone arhitektid Raul Järg ja Ants Rajando.
Klassist klassi liikudes oli märgata, et mõnes klassis on vana mööbel, kuid mingil määral on ka uut mööblit. Nigesen sõnaski, et majaehitus juba iseenesest oli suur pingutus ja hetkel ei ole selliseid ressursse, et tervele majale uut sisustust soetada. Tänu headele sõpradele on siiski saadud juurde tahvleid ja uus mööbel on leitud Ikeast.
Kunagises talliosas on kolmandate ja neljandate klasside ruumid. Samast tiivast üles minnes teisel korrusel asuvad esimese ja teise klassi ruumid. Ühes klassis kolimisega tegelenud teise poisteklassi õpetaja Margit Aru sõnas, et vaikselt hakkavad nad sisse elama. Esimene pilkki on klassile heidetud, kuid tööd on veel palju teha. Margiti klass on ka üks suuremaid, seal on lausa 17 poissi. Enamik neist on Kohila vallast, kuid on ka Saku valla lapsi. Nigesen teadis lisada, et on neidki peresid, kes spetsiaalselt mõisakooli silmas pidades endale Kohilasse kodu rajavad.
Teisele korrusele jääb ka väike direktori kabinet, kuid Nigesen arvas, et ega ta kabinetivaikuses istuda saa kummaski koolihoones, vaid hakkab tihedalt koolimajade vahel liikuma.
Peale klassiruumide on olemas väikese kaminaga ühisruum, kus saab näiteks koosolekuid ja seminare korraldada. Sealsamas kõrval on ka väike õdus veranda, kus saab segamatult üksi istuda või privaatsemaid vestlusi pidada.
Verandalt näeb ala, mida saab õige pea õuesõppeks kasutada. „See on ka üks asi, mida planeerimisel silmas peeti, et lastel oleks võimalikult mugav kiiresti välja liikuda ja koolimaja ümbrus oleks õppekeskkonnana kasutatav,“ sõnas Nigesen. Sügisel osales kool valla kaasava eelarve projektitaotluses, millest saadud toetuse abil rajatakse kooli kõrvale mini-multiväljak. Saadud toetus ei kata küll kogu väljaku ja sellega kaasnevate tööde maksumust, nii et jätkuvalt püütakse lisaannetusi koguda.
Projektirahaga on saadud veel muusikaklassis olev eriskummaline tahvel, mille kohta Nigesen sõnas, et see on nagu suur iPad. Tegemist on puutetundliku tahvliga, millega tuleb nüüd õppida töötama. „Kevadine periood oli sissejuhatus digiõpesse, nüüd saame sellega jätkata,“ lisas Nigesen.
Teel uute unistuste täitumise poole
Esimesel korrusel olevasse saali jõudes näitas Nigesen kolme ust, mis on vanast hoonest säilinud. Välja ei näe need küll enam arhailised, kuna on ilusti värvitud, ainult ukselengid annavad tunnistust sellest, et tegemist on millegi vanaga.
Esimese asjana jäävad saalis silma suured pallikujulised valgustid, mis mõjuvad väga efektselt. Saal ise on multifunktsionaalne ruum, kus saab korraldada kontserte ja pidulikke sündmusi ning samuti saavad seal tüdrukud võimelda. Ühes saali seinas on näha ka suur rist, mis aitab meeles pidada, et hoitakse kristlikke väärtusi.
Saaliga samas tiivas ehk kunagises tõllakuuri osas asuvad esimesel korrusel kooliõe ja psühholoogi ruumid ning teisele korrusele jäävad väikeklassid, mille juurde kunagi loodetakse saada ka väike kööginurk, kuna just väikeklasside lastele mõjub kodune õhkkond ja toiduga tegelemine väga hästi.
Rääkides kevadisest ootamatust perioodist, sõnas Nigesen, et kui sügisel peaks tulema taas mingid piirangud, on nad nüüd paremini ette valmistatud. Algklasside maja saab kasutada tsoonide kaupa ja kuna põhireeglid viiruse vältimiseks on paigas, saab loodetavasti kontaktõppega jätkata ka sügisel.
Sel aastal on vallal plaanis lõpuni viia ka mõisa auringi ümbruse tööd. Ehk ehitatakse edasi kergliiklusteed, mis muudab õpilaste liikumise ohutumaks. Turvalisust lisavad õige pea juurde turvakaamerad, mille jaoks saadi turvalisuse projektikonkursist toetust.
Kuid ega koolipere unistused uue maja valmimisega otsa pole saanud. Nigesen sõnas, et järgmine väljakutse on koos vallaga läbi mõelda, kuidas piirkonnast, kuhu kuuluvad kaks koolihoonet, raamatukogu ja lasteaed, kujuneks hariduskultuuri piirkond, mis tegutseks ühises raamistikus.
