Kärus elav filmirežissöör Aljona Suržikova on valmis saanud dokumentaalfilmi, mis vajutab veel ühe jälje Raplamaa kultuurilukku.
Film „Tee otsing. Robert Kasemägi“ portreteerib Märjamaa valla muusikust ja pedagoogist aukodanikku. 1919. aastal sündinud mehe pikk elutee lõppes mullu 30. aprillil 96. eluaastal.
Laupäeval, 12. märtsil kogunes Märjamaa kinosaali hulgaliselt Robert Kasemäe sõpru, tuttavaid, pillimehi, õpilasi. Dokumentaalfilmis oli meie ees taas see päikselise loomuga vitaalne, sõbralik, heatahtlik, abivalmis ja üdini viisakas inimene. Temaga kohtumine lõi päeva alati särama.
Film sai tõuke kohtumisest Tais, kus Suržikova pere sattus 2011. aastal puhkusel olles kokku Kasemäe lapselapse Marika Blauga. Algul vestlesid naised omavahel inglise keeles, jutus selgus, et mõlemad oskavad eesti keelt. Marika rääkis muuhulgas oma Eestis elavast toredast vanaisast ja peagi tuli Suržikova kaameraga Märjamaale. Esimesed võtted tehti 2011. ja 2012. aastal. Vahepeal oli paus, jätkati 2014. aastal ja viimased kaadrid on salvestatud vaid paar kuud enne Roberti surma.
Esimese võttepäeva hommikul oli Robert liha praadides põske põletanud ja sestap on näol näha punane laik. Positiivse loomuga mehele nii iseloomulik oli ta kommentaar, mis osutas, et alati võinuks hullemini minna: „Hea, et silma ei pritsinud.“
Roberti jutustuse ja lisatud fotode kaudu saame ülevaate nende pere elukäigust. Tema vanaisa sõitis maa saamise pärast Venemaale, elati Peterburi lähistel eesti külas. Muusikahuvi oli poisil juba lapsest peale. Keskkoolis õppides läbis nooruk muusikaõpetajate suvekursuse. Õpetada meeldis talle juba siis ja õpetajana töötas ta lausa 90-aastaseks saamiseni. Sõja ajal tuldi Eestisse, siin õppis Robert konservatooriumis metsasarve. Ta mängis 29 aastat nii Estonia teatri orkestris kui ka Eesti Raadio Sümfooniaorkestris.
1950. aastast alates tegi ka pedagoogitööd, sellest 40 aastat Tallinnas Otsa-nimelises muusikakoolis. Peaaegu kõik Eesti orkestrite staažikamad metsasarvemängijad on Kasemäe õpilased. Ta oli üks Märjamaa muusikakooli mõtte algatajaist ja kauaaegne õpetaja. Ta on juhatanud ka Märjamaa puhkpilliorkestrit ja mängis siin kõrge vanuseni.
Filmis kõneleb teiste hulgas Robertist ka ta hea sõber Neeme Järvi.
Suržikova eesmärk oli Kasemäe pere kaudu näidata ühe perekonna eluteed, mis ulatub Venemaalt Saksamaani, kuhu poeg oma perega elama läks. Plaanis oli teha pikem film, aga väikese eelarve tõttu tuli piirduda pooletunnise dokumentaaliga. Lõpus jääbki peategelane meile kõigile lehvitama hooldekodu kinni ja lahti liikuvate klaasuste vahelt. See kujund ilmestab tabavalt seda, et Robert on juba teispoolsuses, kuid mälestustes ikka siin.
Märjamaa vallavanem Villu Karu sõnas oma muljeid vahendades, et film tõi välja Roberti miimika ja liigutused, lühike film ühest pikast elust saabki olla väga kontsentreeritud. Kasemäge tundnud inimestele oli filmis temast palju tuttavat, palju võib lisada oma mälupiltidest juurde. Suržikova ütles, et temale jäi filmi tehes eriliselt meelde eaka mehe positiivne eluhoiak.
Peagi linastub film Tallinnas Artise kinos ja autor on pakkunud seda näitamiseks ka ETV-le.
Reet Saar / foto: Siim Solman
