Heiki Hepner,
Riigikogu Isamaa fraktsioon, maaelukomisjoni liige
6. juulil otsustas Vabariigi Valitsus taastada kolmandatest riikidest hooajatööliste riiki lubamise, kehtestades samal ajal tervise kaitseks täiendavad kaitsemeetmed. Koalitsoonierakonnad pidasid selles küsimuses mitmel päeval tuliseid arutelusid enne ühisele nõule jõudmist.
Hooajatööliste puhul on valdavalt räägitud põllumajandussektorist, mida see aitab. Tegelikult on selle tähendus laiem. Hooajatöötajate mõiste laieneb ka teistesse valdkondadesse – lisaks põllumajandusele on see kalandus, toiduainetetööstus, toitlustus, majutus, töötlev tööstus.
Mis olid need argumendid, mis kallutasid sellise otsuse tegemisele? Kõigepealt muidugi 31. juuli, sest selle kuupäevani pikendati tervisekriisi alguses kõigi hooajatööliste töölubasid. Reformierakonna ettepanek oli veel kord pikendada töölubasid, kuid valitsuse otsusega lahendatakse probleem alaliselt ja palju laiemapõhjaliselt, kui seda on ajutine töölubade pikendamine. Öeldakse küll, et pole püsivamat asja kui ajutine, kuid antud juhul nii päris kindlasti ei ole.
Inimesed, kes siia tulid enne koroonakriisi, tulid teatud perioodiks, millega nad olid arvestanud. Arvestatav osa on juba tänaseks lahkunud, vaatamata sellele, et neil pikendati töölubasid. Ja kui vaatame põllumajandust, siis kõige lõpuks ei lahenda see seetõttu olukorda, et pikendatakse töölubasid ainult nendel, kes olid Eestis enne hooajatööde algust. Paraku enamik hooajatöötajaid ei olnud siia veel saabunud, kui piirid suleti. Seepärast ei oleks olnud jätkusuutlik lahendus töölubade veelkordne pikendamine ei Eesti majandusele ega Eesti ettevõtjatele. Ka läbipaistev rändepoliitika oleks lõputus lubade pikendamises kannatada saanud.
Tervisekriisist alguse saanud majanduskriis on tekitanud meie tööjõuturule tuhandeid inimesi, kes on kaotanud töö. Vaieldamatult tuleb tegutseda selle nimel, et tänased töötud leiaksid võimalikult kiiresti endale sobiva töö. Samas ei ole meil mõtet luua illusioone, et kõigil vabadel töökohtadel Eestis asuvad tööle meie kodanikud. Mida rikkam on ühiskond, seda enam paraku selliseid töökohti tekib, kus kohalik elanikkond töötada ei taha. Need ei ole kindlasti orjad, kes peaksid siia ajutiselt hooajatöölisteks tulema. Läbi aegade on iga vähegi suurem Eesti talu pidanud sulaseid ja enne viimast suurt sõda tuli neid Poolastki. Küllap oli neidki, kes toona Poolast tänase Ukraina aladelt tulid.
Pandeemia pani meie ühiskonna proovile. Eestis kehtestatud erinevad piirangud ja kontrollid ei ole eluviis, mida me näha soovime. Siiski on oluline, et me peaksime jätkuvalt silmas tervise ohutuse argumente. Suurema nakkusohuga kolmandatest riikidest pärit töötajatele kehtestati 14 päeva pikkune karantiininõue ja testimise kohustus just seda silmas pidades. See on mõistlik kompromiss tööjõu liikumise tagamiseks ja COVID-19 tõkestamiseks.
Eesti ei asu omaette mullis. Oma väiksuse tõttu peab meie majandus olema avatud ja meie rändepoliitika läbimõeldud. Mõistlik rändepoliitika ei eelda lahtiste uste olemasolu igaühele, kuid sisaldab kindlasti kontrollitud hooajatööliste riiki lubamist. Taastades kriisieelse tööjõu liikumise eelpool toodud argumente silmas pidades, tagame oma riigi kestliku arengu.
