Lisaleht KUKITEMUKI: Minna eikuhugi, et leida midagi

Ajal, mil teatrisaali ei saa või ei tahagi hästi minna, on Paide Teater loonud uutmoodi kuuldemängu, milles igaüks saab peaosalist etendada.

Paide Teatri audiorännak „Labürint“. Idee ja teostus: Jan Teevet, Kirill Havanski, Joosep Uus. Lavastus on pühendatud Jan Teeveti vanaisa Veljo Kärneri mälestusele (1913-2015)

Jalutamine on universaalne nähe. Kõikjal jalutatakse. Iseäranis altid ollakse jalutama sageli aga just võõrastes paikades, reisides. Et jõuaks näha, vaadata, avastada ja talletada. Vaevalt, et võiks jalutamiseks pidada sihipärast liikumist ühest punktist teise, kodust poodi ja tagasi. Liikusime jalgsi. Kasutasime jalgu, et liikuda edasi.

Aga jalutasin? Jalutasin metsas, et kuulata linnulaulu, jalutasin mererannas. Neid viimaseid ehk veel võiks juhtuda, aga et jalutasin sihitult mööda kodulinna tänavaid, seda ei tea, et leiaks aset kuigi sageli.
Nii palju tegelikult tean, et minu väikeses kodualevikus liigub ringi üks mees. Vanem, hallipäine, vuntsidega. Alati teksapükstes ja kingades, seega mitte tervisesportlane. Hakkasin teda tähele panema mõned aastad tagasi. Mind pani teda märkama asjaolu, et tema liikumine näis mõistetamatu, kuniks mõistsin, et tal ei ole sihti. Ta ei püüdnud kuhugi jõuda, ta lihtsalt läks.
Algul seisnes tema liikumise täheldamine lihtsalt jälgedega lumel. Minu teele, kus mina jalutasin lapsevankrit lükates, olid juba tekkinud jäljed varajastel hommikutundidel. Jäljed läksid ja tulid tagasi. Hiljem nägin neid jalgu ja seda inimest, kes nende jalgadega jälgi tekitas. Rahulikult, sundimatult edasi liikuv inimene, pilk maas või otse ees. Nägu ise on tal alati tunnetuslikult tõsine, aga üksnes tunnetuslikult, sest ühtki emotsiooni ei ole võimalik tegelikult täheldada.
Aastad on möödunud, aga näen teda endiselt liikumas. Iga ilmaga, erinevatel kellaaegadel ja igal pool mööda alevikku. Üsna tihti ta peatub, et ühe või teisega vestelda, aga see ei tundu olevat tema eesmärk. Seda kinnitab mulle ka asjaolu, et viimasel ajal olen teda aina sagedamini näinud liikumas jalgrattal ja nüüd hiljuti ka väljaspool alevit. Vahel näen teda mitu korda ühe päeva jooksul. Ikka need samad teksapüksid, need samad jalanõud ja tume pluus. Olenevalt ilmast on tal vahel ka jakk peale visatud, aga riietus püsib tal olenemata aastaajast või temperatuurist üsna muutumatu.
Mina olen ka jalutaja, aga eelistan iga kell seda looduses teha. Alevimüras ei ole see minu jaoks olnud seni kuigi nauditav, teiste inimeste lähedus on olnud häiriv, olen nimelt omaette rääkija. Ei tahaks kogemata midagi ebasobivat tobedal hetkel valjult välja öelda.
„Labürint“ on audiorännak, mis laseb sellistel hirmudel minna kus see ja teine. Osaledes justkui kunstilises projektis, mille aja ja koha määrad ise, lähed mängeldes kaasa igasugu totrustega, millega sind kõrvade kaudu söödetakse. Käsu peale limpsid sõrme ja tunnetad tuult, võtad sisse dirigendipoosi või jõllitad võõrast. Kuigi eelneva jutu põhjal võite juba eeldada, et seda viimast olen ma üsna usinasti harrastanud ilma käsutagi.
„Labürint” ei ole siiski üksnes peaosalisele ehk kuulajast jalutajale keskenduv rännak. Kuigi jalutuskäiku suunatakse õrnalt läbivalt, jutustatakse ka lugusid, mis on seotud ühe autori mälestustega vanaisast või vanaisa iseenda mälestustega. Tema elu, tõdemuste ja jalutuskäikudega.
Läbi nende jutustuste seotakse jalutajat otseselt ümbritsev maailm nähtamatuga. Lisaks jutustuses välja toodu kujutlemisele välises keskkonnas, suunatakse silmitsi seisma ka iseenda sisemise maailmaga ja suhestumisega sel hetkel seal tänaval. Audiorännakul olijat sunnitakse otseselt suhestuma end ümbritsevaga. Mitte pelgalt mööduma nendest tuttavatest majadest, vaid neid vaatama, looma nendega sidet.
Rännaku lõppeesmärk on anda võimalus sideme tekkimiseks paigaga. Et see ei ole vaid koht, kus viibin, et minna järgmisesse kohta, vaid et need tänavad, sealsed lõhnad ja helid, majade aknad ja uksed, jäävad jutustama seda siinviibimise lugu. Kui enne võis veel nii mõelda, et kivist linn on kõigest tühi kest, siis pärast seda audiorännakut kindlasti ei saa, sest see kogemus juba on loonud tähenduse. Vähimal määral annab rännak „Labürindiga“ võimaluse mõtestada iseenda elu ja juhuse ning iseloomise seoseid selles.
Huvitav oli minu jaoks seejuures luua seoseid kohaliku jalutava mehega, kes ehk on samuti kellegi vanaisa ning on jalutades loomas seoseid, taaselades oma mälestusi ja kogemusi. Minu jõllitamise tulemusena on temast saanud osa minu sidemest selle asulaga, nende tänavatega. Mäletan hästi, kus olen teda jalutamas näinud, meenutan vahel tema jälgi lumel ning olen juurelnud, nagu soovitab ka hääl audiorännakul, mitte ainult, kuhu ta on läinud, vaid ka kus ta elab, mis tööd ta teeb ning mida sõi hommikuks.
Linna kui terviku mõtestamise osas andis „Labürint“ iseloomise raamistikus mulle mõtte, et kõik need, kes tegelevad mõne paikkonna identiteedi kirjeldamisega või soovivad mingit paika määratleda millegi läbi, peaksid ette võtma sellise sihitu rännaku. Võtma ette tee eikuhugi, laskma end eksitada ja ära eksida, sest nagu Paide Teater deklareerib, on ainult nii võimalik end taas leida.
Mina kuulasin seda audiorännakut mitu korda. Antud juhised jalutamise eesmärgipärasuse osas on soovituslikud ja mulle näib, et kogemus kuulamisel on seda nauditavam, mida vähem tõsiselt seda võetakse. Tulemus võib sellegipoolest üllatada.
Katsetasin kuulamist nii jalutades, nagu ette nähtud, kui ka autoga sõites, lihtsalt taustaks kuulates. Olin jalutamisega oma peaosalise rolli kenasti ära täitnud, aga selle artikli kirjutamise tarvis näis, et asjakohane oleks korra veel kuulata, kuna jalutades ja juhiseid kuulates näis, et tempo sai üsna kiire ning mõte kippus liialt tegelema liikuva kehaga ning vähem häälega, mis kõrvades kõneles. Juhiste ümbert kippus muu hägustuma. Sai vist liiga tõsiselt ette võetud, sellest ka soovitus pigem kuulatuda kui kuuletuda.
Autosõit koos vahepealse põllulillekorjamisega oli minu meelest samuti üsna sobiv audiorännakuks. Mõtisklesin samamoodi lõhnade ja mind ümbritseva maailma üle, kuigi liikumiskiirus oli teine ja nautisin märksa enam vanaisaga seonduvat juttu. Tund on igati piisav audiorännaku pikkus, aga kogu peidus oleva ammutamiseks peaks jalutamise juures andma vist siiski pigem rohkem aega. Muul moel kuulamisel ei ole jutustamiskiirus nautimise takistuseks.
Paide Teatri põnevat kuuldemängu saab veel iga soovija kuulamiseks endale sobiva tasu eest teatri kodulehel soetada ja julgustan seda võimalust ka kasutama. Teatri üks väga olulisi omadusi on minu hinnangul meie väljakujunenud mõttemustrite hajutamine. „Labürint“ mitte üksnes ei utsita meid taasavastama argiseid teid, vaid nihutab õige pisut ka teatrielamuse olemust.