Mart Uusjärv, regionaalhalduse osakonna nõunik.
Maavalitsuste tähendus Eesti riigiaparaadis pole täna enam see, mis ta oli kümmekond aastat tagasi, ning aina tugevamaks on saanud veendumus, et süsteem vajab uuendamist.
Siin-seal räägitakse maakondade kaotamisest ning mõni on valmis juba kustutama tuled. Pimeduse saabumise ootus on ennatlik. Riigiülesannete analüüs teeb ettepaneku luua regionaalamet, teha teenused kättesaadavaks riigimajas, luua paremad kaugtöö võimalused ning viia pealinnast välja asutusi, mis ei pea ilmtingimata seal asuma.
Osa ülesannete täitmisel on maakond tööpiirkonnana jäänud liiga väikseks ega taga ühele ametnikule piisavat koormust. Võtame näiteks riigisisese lapsendamise korraldamise. Kolmveerandi eelmise aasta 88 lapsendamisest korraldas kolm maavalitsust, samas kui mõni maavalitsus pole viimaste aastate jooksul pidanud korraldama ühtegi lapsendamist.
Ühistranspordi valdkonnas tuleb üldjuhul kord kaheksa aasta tagant korraldada vedaja leidmiseks riigihange. Turukonkurents on halastamatu ning hangete vaidlustustest on saanud protsessi lahutamatu osa, mistõttu peab olema valmis kohtus tippadvokaatidega vaidlema. Kas on siis põhjendatud see, et hoiame kõigis maakondades võimekust, mida ei pruugi aastaid rakendada? Pigem olgu spetsiifilistes valdkondades professionaale Eesti peale vähem, peaasi, et nad oleks valmis iga maakonda teenindama ja vajadusel kohale tulema.
Teisalt on maavalitsustel ülesandeid, mis eeldavad tööd meeskonnas. Riigi seisukohast pole otstarbekas mehitada viitteist tiimi, kellele pole täiskoormust anda. Võtame kaks näidet. Ühistranspordi järelevalve on tõhusaim siis, kui seda tehakse mitmekesi koos ja suuremas tööpiirkonnas kui üks maakond.
Õppeasutuste järelevalves on vaja erineva ettevalmistusega spetsialiste, kes tunneks hästi eri tüüpi õppeasutuste spetsiifikat ning oleksid pädevad õiguse, pedagoogika ja juhtimise alal.
Selle kõige kõrval täita ministeeriumide ootust olla veel ka paindlik ja innovaatiline on liiga palju nõutud, kui keskmises maavalitsuses töötab üks haridusinspektor ja üks transpordi järelevalve ametnik.
Aastatega on süsteemi juba ka muudetud, mille tulemusel on maavanemate portfell vahetunud õhema vastu. 1990-ndatel istusid maavanemad koos ministritega valitsuse istungil ühise laua taga, kuid praegu on Stenbocki maja laua ääres viitteist lisatooli raske ette kujutada.
Muuseumide, spordiasutuste, internaatkoolide ja lastekodude haldamine ning perearsti konkursi läbiviimine on nüüd teiste asutuste töö. Peagi saab läbi omandi- ja maareform ning kandam väheneb veelgi. 15 aastat tagasi oli maavalitsustes ligi 1000 töötajat, praegu tuleb töö ära teha vähem kui 500 inimesega. Maakonnas asuvate riigiasutuste töö ümberkorraldamisel on maavanema seisukoha küsimine pigem erand kui reegel ning ka selle kaal pole enam endine.
Maavanema rolli vähenemine ei tähenda siiski, et jäänud on vaid lindilõikamine, nagu kohati arvamustes kuulda võib. Vabariigi Valitsuse seadus ütleb, et maakonna tasakaalustatud ja tervikliku arengu eest hoolitseb maavanem. Praktikas tähendab see, et ta saab küll eesmärgid maakonna arengukavasse või planeeringusse kirja panna, kuid tegevuste ellu viimine on keeruline, kuna rahakott on reeglina kellegi teise käes.
Regionaalamet seob eri tasandi huvid, riigimaja eri valdkonna teenused
Põhimõtteliselt on maavalitsuse ülesanded võimalik ära jagada olemasolevate riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste vahel. Lapsendamise ja ühistranspordi korraldamise ning õppeasutuste järelevalve ülesanded oleks paslik anda valdkondlikele asutustele, kus sarnaste ülesannetega juba tegeldakse. Aga näiteks saarevahtide töö korraldamise ja maakonna tasakaalustatud arengu eest hoolitsemisega saaksid edaspidi tegeleda omavalitsused. Siin aitaksid sujuvama ülemineku tagada ülesandega kaasa liikuvad maavalitsuste parimad spetsialistid.
Riigi ja kohaliku tasandi arengute ning investeeringute kavandamine võiks olla senisest enam kooskõlas, kus siduja rolli võtab loodav regionaalamet. Näiteks Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti jaoks tehtud tegevuskavad on head näited, mida saaks ka teiste piirkondade jaoks loodav amet teha. Ühtlasi oleks regionaalameti portfell sobivaim koht planeeringute koostamiseks ja järelevalveks, rahvastikutoiminguteks (nt abielude registreerimine ja lahutamine) ja omavalitsuste haldusaktide järelevalveks.
Mugavamaks saab muuta riigiga suhtlemist. Lihtsustatult öeldes ei peaks riik jooksutama kodanikku mööda linna eri asutuste vahel. Maakonnakeskustes on esinduslikud ja üldjuhul hea asukohaga maavalitsuste hooned, kus saaks pakkuda senisest enam erinevaid riigiteenuseid. Ja kui maavalitsuste ümberkorraldamisel vabanevad ruumid, annab see võimaluse mitme asutuse koondumiseks ühe katuse alla. Nii saab luua töötajatele paremad koostöövõimalused, võtta hooned otstarbekalt kasutusse ning asutustel on paremad võimalused säilitada oma teenuseid maakondades.
Maavalitsuste ümberkorraldamine ei tähenda maakondade kaotamist
Kui valitsus otsustab, et ei nimetata enam edaspidi ametisse maavanemaid ning maavalitsuste ülesandeid hakkavad täitma teised asutused, siis ei tähenda see ajalooliste maakondade hülgamist. Kodanikud ei võrdsusta oma maakonda ei maavalitsuse ega konkreetse maavanema isikuga. Maakondades korraldatakse ka edaspidi olümpiaade, spordivõistlusi, laulu- ja tantsupidusid, valitakse aasta ema, isa, õpetajaid ning toimuvad tunnustusüritused.
Kui terviseamet või maa-amet korraldab oma tööd mitme maakonna peale loodud üksustes ning sealjuures on tal jätkuvalt igas maakonnas esindused, siis ei saa rääkida maakondade kadumisest. Inimese jaoks pole oluline mitte see, millisest riigiasutusest juhitakse maakonna pääste- ja politseitööd või muinsuskaitse inspektori tegevust, vaid see, et tulekahju korral oleks abi tagatud ja politseile avalduse esitamiseks või muinsuskaitsealase nõuande saamiseks ei peaks teise maakonda sõitma.
Kaugtöö ehk töötamine väljaspool tavapärast töökohta
Kuigi me saame peaaegu kõikjal Eestis allkirjastada dokumente ja pidada videokõnesid, on praktikas paljud riigiasutuste töötajad ikkagi pealinnas. Me ei peaks aheldama töötajaid ja nende perekondi pealinna ja selle ümbrusesse. Kaugtöö ei ole kodutöö ning paljudele inimestele ei sobigi kodust töö tegemine. Nad vajavad kohta, kus on võimalus tööle minna, töölt tulla ja vahepeal segamatult tööd teha.
Siin võiks riik appi tulla. Näiteks kiire internetiga varustatud maavalitsuse, vallavalitsuse või raamatukogu majades on potentsiaali. Kui väljaspool pealinna oleks töö tegemiseks sobiv keskkond oma laua, printeri ja turvalise sideühendusega, saaksid inimesed töötada ja elada seal, kus neile see enam meeldib ja nende pere end hästi tunneb. Ka kohalik kogukond võidaks, kui ühes töötajatega liigub arvestatav osa palgarahast pealinnast väljapoole.
Asutuste pealinnast väljaviimine on valikute küsimus
Kui me soovime, et maakondades oleks rohkem töökohti, tuleks pealinnast välja viia ka terveid asutusi või nende struktuuriüksusi. See kogemus on näiteks Rootsil, Suur-britannial ja Lõuna-Koreal, aga näiteid ei pea alati otsima piiri tagant. Riigi Tugiteenuste Keskusel on üksused Tartus ja Viljandis, justiitsministeeriumi vanglate osakond asub Jõhvis, Maaelu Edendamise Sihtasutus Viljandis ning haridus- ja teadusministeerium Tartus. Kriitikule meeldiks siinkohal viidata, et viimase viimine Tartusse pole end õigustanud. Tõepoolest, ministeeriumide kolimist ei propageeri ka analüüs, aga saame tunnistada tõsiasja, et tänu ministeeriumile lisandus Tartusse üle 200 töökoha.
Asutused ise peavad sageli pealinnast väljaviimist ebavajalikuks, kuna nii võib kaduma minna hulk häid töötajaid, see on kallis ning muidu tülikas. Eks siin on omajagu tõtt, aga häid töötajaid on ka väljaspool pealinna. Igasugune muutuste läbiviimine on keeruline, ent lõpuks on see põhimõtteline valikute küsimus, kuidas riik regionaalpoliitikat teeb ja kus me oma inimestel elamist soodustame.
Kokkuvõttes võib öelda, et kui eelpool kirjeldatu teoks saab, ei kustutata maavalitsuste majades mitte tulesid, vaid tehakse riigi poolt kõik selleks, et elu tulevastes riigimajades palju hoogsamalt käima läheks ning meil kõigil sellest kasu oleks.
