Margus Mikomägi „Surnute raamat. Elu kiituseks“
Kirjastaja: Kaarnakivi Seltsi Kirjastus
Ilmumisaasta: 2020
Kui Rapla keskraamatukogus oli Margus Mikomäe viienda Koguja raamatu esitlus, ei olnud ma ise seda veel lugenud. Teadsin küll, mis raamatuga tegu ja ilmselt olen mõningaid järelehüüdeid varem lehtedest lugenud. Esitlus ise sujus mõnusalt ning Mikomäe teemaarendused ja Valter Uusbergi tähelepanekud ja mõned etteloetud read tekitasid soovi seda raamatut lugeda. Peamiselt ikka sellepärast, et leida ehk midagi, mis pakuks eneses olevale kurbusele mõningast lohutust.
Kui raamatu postist kätte sain, sirvisin seda, et üldse aimu saada, kelle kohta Mikomägi meenutusi on jaganud. Ei teagi, kas õnneks või õnnetuseks pidin tõdema, et isiklikke kokkupuuteid on mul neist suurkujudest olnud vaid Kalju Komissaroviga. Muidugi kajavad kahe Tõnu – Tõnu Aava ja Tõnu Mikiveri – hääled kohe peas, kui nende nime näen. Mitmed lahkumised jäävad aega, mil olin liiga noor, et neid mäletada, või ei teadvustanud neid hetki enda jaoks. Andres Ehin lahkus ka napilt enne seda, kui hakkasin enda jaoks Raplat ja siinseid kultuuriinimesi avastama.
Mäletan aga seda, kui sõbralt tuli Lembit Ulfsaki surmateade. Ja päeva, kui Jüri Aarma lahkus. See tundus veel eriti sürreaalne, kuna meie järgmise päeva lehte läks persoonilugu tema vennast.
Alljärgnev pole arvustus, vaid lihtsalt mõned mõtted ja seosed, mis mul lugedes tekkisid. Midagi ette heita sellele kogumikule küll ei saa, need on ju Mikomäe enda mõtted, mälestused ja tunded. Intiimsed, kuid samas sellised, millega on lihtne samastuda.
Üks järelehüüe, mis tugevalt puudutas, ei ole aga üldse inimeste, vaid puude mälestuseks – “järelehüüe Raplas tapetud linnapuudele”. Mäletan neid puid Tallinna ja Viljandi maantee ääres. Just enne nende tapmist sai mu tutvus Raplaga alguse ja ma nii imetlesin neid puid, mõeldes, et Rapla on tore ja roheline väikelinn. Iga aasta olen aga olnud tunnistajaks mõne tuttava üksiku puu kadumisele. Iga puu kadumist muidugi ei märka, sest nagu ka Mikomägi välja toob, siis “Puudega on nagu inimestegagi, et mõni on rohkem meeles, mõnda märkad siis alles, kui teda enam pole.”
Raamatuesitlusel tõi Uusberg välja, et raamatu neljandas osas, kus on ka järelehüüe linnapuudele, on vana targa mehe arhetüüp tugevalt esindatud ja vana puu mahavõtmine on sekkumine sellest arhetüübist tulevasse infoliini, võrreldav ülekohtuse suhtumisega vanadesse inimestesse ja mälestustesse. Selle järelehüüde juures on ka mõte, et inimesed ei julge astuda hoolitsetud, pöetud murule, kuna meie peas valitseb ikka veel nõukogude ajast pähe pekstud loosung, et murul käimine on keelatud ja murul käib vaid eesel. Mis on Mikomäe, ja ka minu arvates absurdne. Kuidas siis üldse loodusega keset linna ühendust saada, kui puud võetakse maha ja murul käia ei tohi?
Looduse vaatlemine on ka surma ja leinaga silmitsi seistes oluline ja vajalik. See pakub tuge, on ju looduski üks pidev sünni ja surma ringkäik, kus miski ei teki ega kao iseenesest, vaid muutub ühest olekust teise. Ka inimene ei kao jäädavalt kuhugi. Heino Kiige järelehüüdes on tema tütar Mare öelnud: “Elupuu kokku kirjutatuna kasvab kakssada-kolmsada aastat, mingil hetkel saab tema aeg otsa. Aga kui sa külvad seemne, kasvab elu puu ja see võib ellu jääda, minnes aina võimsamaks.” Ilmselt on siin ühest küljest mõeldud geneetilist edasielamist oma järeltulevates põlvedes, kuid ka igavese elu vaimset mõõdet, mis on saavutatav selle kaudu, et lahkunutest jäävad mälestused, mis elavad teiste inimestega koos edasi. Ja inimese looming, mõtted ja ideed elavad samuti edasi.
Raamatut sirvides jäi pilk pidama jutule Evald Hermakülast, kuidas ta oli Hendrik Toomperele öelnud, et ärgu ta kunagi remonti lõpuni tehku, kuna siis on aeg minna. Jäin selle üle kohe pikemalt mõtlema. Ju sellepärast need põrandaliistud ikka nii tihti panemata jäävadki. Ja töötatakse nii kaua kuni võimalik, pikalt üle pensioniea, peaasi, et midagi kogu aeg teha oleks. Tegelikult olen päris tihti märganud seda, et nii kui inimene on välja öelnud, et nüüd on ta elu paigas, nüüd on ta tõesti õnnelik ja rahul, on õige pea härra Surm ukse taga. Millegipärast tuleb sellega seoses alati meelde varalahkunud näitleja ja lavastaja Dajan Ahmed. Ilmselt mõni aeg enne saatuslikku avariid oli ta mõnes intervjuus öelnud, et tal on olemas kõik, mida ta on tahtnud.
Meelega kirjutasin Surm siin suure tähega, kuna suremine on mõnes mõttes tabuteema ja sellega seoses mõtlesin, et üks võimalik viis, kuidas sellega ehk toime tulla, on Surm muuta isikuks, reaalseks tegelaseks, kellega saab suhelda. Kui Jumalaga suheldakse, siis miks mitte ka Surmaga. Kirjanik Terry Pratchetti Kettmaailma lugudes on Surm sümpaatne tegelane, kellele meeldivad kassid ja kes isiklikult ei tapa kedagi, vaid tuleb järele ainult nendele, kelle aeg on otsa saanud. Kui Pratchett ise suri, kirjutas ta assistent: “Terry võttis Surma käe ja järgnes talle läbi uste ja musta kõrbe, läbi lõputu öö.”
See kujutlus, kuidas kallid lahkunud lähevadki, käsikäes Surmaga, saatjaks Surma valge hobune, on kuidagi magusmõrult lohutav. Surma tsitaatide hulka kuulub ka mõte, mis sobib kokku sellega, et me elame, kuni meid mäletatakse: „Keegi pole tegelikult surnud enne, kui nende põhjustatud lainetused maailmas surevad.“
“Surnute raamat” ei ole teos, mida saaks lugeda ühe jutiga. Vahepeal tuleb teha pause, mõelda, meenutada, luua seoseid enda mälestustega ja vaadelda enda ümber toimuvat. Mikomägi on suutnud tabada neid argiseid hetki lahkunutest, mis moodustavadki elu ja annavadki elule tegelikult väärtuse. Ja samas on neis tekstides midagi niivõrd igavikulist, midagi, mis kõnetab ka aastakümnete ja -sadade pärast. Ilmselt jääb see raamat mu riiulis üheks neist teostest, mida aeg-ajalt kätte võtta, et mõnd kohta uuesti lugeda.
Roman Baskini järelehüüdes on Mikomägi välja toonud ühe mõtte, mida isegi olen mõelnud: “Kui mõni tuttav või vähem tuttav suur sureb ja siis millalgi hakkab vihma halastamatult sadama, siis ma usun, et taevas valab pisaraid.” Just sel hetkel, kui neid ridu lugesin, hakkas väljas vihma sadama.
Kunagi ütles üks sõber pärast õnnetust, kui tundsin kurbust lahkunute üle, keda isiklikult ei tundnud, et see ei ole ju minu lein. Enamik neist järelehüüetest on aga inimestest, keda me olemegi ühiselt leinanud, mõnel juhul on olnud valu suurem, mõnel juhul väiksem, olenevalt sellest, kui tugevalt keegi me elu oma isiku või loominguga puudutanud on. Mõned nimed olid mu jaoks küll võrdlemisi võõrad, kuid selle kogumiku üks väärtus on ka see, et tekibki huvi mõne sellise inimese loomingu vastu, kellest varem ei teadnud midagi. Nii kestab ka nende tekitatud lainetus kauem.
Pärast raamatu lugemist jäin mõtlema, et kuigi kellegi suremine on nii kohutavalt valus, on tegelikult hea, et me hingel on suutlikkus leinata, et ei ole sellist “matame maha, lähme ära koju” suhtumist. Kui poleks leinamist (mitte ainult surnu leinamist, vaid üldse millegi/kellegi kaotamist), oleks väga palju loomingut ja suur osa me kultuurist olemata. Ka see Mikomäe raamat oleks siis olemata. Ja valu saab olla ka ilus ja poeetiline, nagu need järelehüüdedki tegelikult tõestavad. Mulle meeldib, kuidas Mikomägi on neisse tekstidesse põiminud luuleridu ja tsitaate.
Valu aitab ka meil endil ehk olla elusam, väärtustada neid ühiseid hetki lähedastega ja mitte ainult erilisemaid, vaid just neid argiseid hetki. Priit Põldma on raamatu järelsõnas välja toonud, et Mikomäe tekstid on ühest küljest mõeldud ajakirjanduses avaldamiseks, mahajääjatele teadmiseks ja toeks, kuid sageli on need ka pöördumised lahkunute poole, ütlemaks eluajal ütlemata jäänud sõnu ja soove. Kui me vaid jõuaks sinna punkti, kus me ei hoia oma tundeid endas, vaid ütlekski oma lähedastele, kui kallid ja olulised nad meile on, siis oleks ehk ka lihtsam surmaga leppida, ei jää sisse seda kahetsust, et midagi jäi ütlemata. Ka surija enda jaoks on oluline, et ta saaks minna nii, et head mõtted ja tunded on välja öeldud ja ka lahkhelid saaks lahendatud.
Siinkohal läheb küll mõte sellele, et hingelise valu ja leina juures on ju ka materiaalne ja füüsiline pool. Olles näinud kõrvalt kahte juhtumit, kus surm on toonud jääjatele pärandi tõttu meeletult peavalu ja tülisid, mõtlen küll, et ka noorel inimesel tuleks jälgida, et elatud saaks nii, et pärast lahkumist saaks lähedased rahulikult leinata, mitte tegeleda vaid juriidiliste sasipundarde lahendamisega. Neist puhtelulistest nõuannetest, mida pärast lähedase surma teha, on tegelikult puudus.
“Surnute raamat” lõpeb Koguja sõnadega, kus on fraas “surmapäev on parem kui sünnipäev”. Pärast ühe kalli sõbra liiga varajast teise ilma lahkumist ütles mu õde, et tema kui surija jaoks oli see tegelikult parim päev ta elus, kuna ta hing sai tagasi oma hingekoju. See on üks mõte, mis aitas nii tol hetkel kui on aidanud ka edaspidi mul leinaga toime tulla.
