Oktoobrikuu Kukitemukis saavad sõna vahelduseks teised autorid ja mina piirdun sel korral siinse veeruga.
Helerin Väronen on võtnud lugeda ühe värske teose, mille meie omakandi mees on kokku pannud. Kuidas on selles teoses põimunud meid ühendav paikkond, autor ise ja teised inimesed ning nende lood, on põnev avastamine. Surm ja lein on teemad, mis sobiks hästi pigem novembrikuusse, mis on ju hingedekuu, kuid samas on surm igapäevane ja sellest mõtlemine sellevõrra samuti igapäevasem nähtus.
Nagu Helerin kirjutab, ei ole surm ja sellega kaasnev lein lihtsad, see uks ei ole enda järel kergelt suletav ja parem ongi nii. Need tunded, mis selle eluperioodiga kaasnevad, muudavad meid ja annavad loa uutmoodi loomingule. Veelgi enam, olles leinas, on vahel vaja lugeda, kuulata või näha, et keegi kuskil siin ilmas on samuti tundnud neid samu tundeid ja mõelnud neid samu mõtteid.
Surm ei ole inimese lõpp. Mõni isegi usub, et see on teekonna algus. Seda me ei tea, aga iga inimene, olgu olemuselt suur ja tuntud või mitte, elab edasi neis, kes temast maha jäävad. Nad elavad, kuni nende tekitatud lainetused kestavad. Laskem siis kesta.
Mari Tammar õõtsus samuti loojate laineharjadel ning kirjutas põhjaliku kogemusliku loo kahe Rapla kandi ikoonilise tegelase Priit Võigemasti ja Vaiko Epliku kontserdiõhtust. Kuigi sõna kontserdiõhtu jääb kohutavalt mannetuks. Mari kirjeldusi lugedes on selge, et see üritus oli midagi märksa kihilisemat.
Kõrvaltvaatajaile näib, et selline kokkusaamine ja nostalgitsemine olnud aegades on midagi keskikka jõudmisega seonduvat. Algab innukas tagasivaatamine, igatsus nooruse järele. On omaette õnn, et Eplik ja Võigemast on oma kutsikapõlve ja libahundina jooksmised talletanud sõnades ja viisides ning on nõus oma mälestusi laiema üldsusega jagama. Mari tsiteerib lahkelt nende säravamaid hetki ka lehes.
Helerini ja Mari tekstid ühilduvad. Algusaastatesse ihalev elu, mis pulbitseb ja möllab ning hoiab tallel, saab kõrvutatud elu lõppemise ja samal ajal lõpmatusega. Kõik on olnud, aga justkui alles ees.
