Villu Õun, kapten (reservis), KL Rapla maleva juhatuse liige
Kaitseliitlasele meeldib mõelda, vahel ka päris tõsise näoga öelda, et tänu Kaitseliidule on meie vastane piiri taga püsinud. Pole ta ka meid liiga palju ähvardanud.
Kaitseliit on ju selline hoomamatu, äraarvamatu organisatsioon, kuhu kuuluvad rahvuslikult meelestatud sõjardid, kes lausa vabatahtlikult sõjalist kaitset harjutavad. Neil on küllap kodus palju relvi ning lisaks veel tont teab kui palju ja kus igasugu sõjavara peidikud. Nii saavad nad ohu korral varustada täiendavalt iseennast, kuid ka külamehi ja -naisi. Sõjategevus sellise seltskonnaga on kallis ja neetult ebamugav. Parem on sest jamast eemale hoida.
Tundub ulja eneseupitamisena. Kuid kas põhjuseta? Mis oleks, kui mõnel poliitikul oleks läinud korda Kaitseliit omal ajal ära lõpetada ja laiali saata? Kas vaid kaitseväele toetudes oleks me julgeoleku mõttes võõra väe sissetungi vastu piisavalt kaitstud? Kas heidutus, mis on tõhusaim rohi rahu tagamisel, oleks piisavalt suur? Mina arvan, et mitte. Kaitseliidu loodud roheline turvavaip, mis laiub üle maa ja ulatub igasse nurka, see kaitsetahte võrgustik tagab selle, et potentsiaalne vastane mõtleb mitu korda, enne kui otsustab siia maale tungida. Sest kui maa rahvas on valmis enda riiki kaitsma, kõigiti ja igal pool, siis on see sõda väga raske ja kodune publik enda maal ei pruugi sellega nõus olla.
Pikaaegse aktiivse kaitseliitlasena olen hakanud enim hindama seda, kui mittekaitseliitlasest inimene, kaaskodanik, mõistab, millist väärtust kaitseliitlased enda vaba tahtega loovad. Paremat tänu ei oskagi soovida. Kaitseliidu Valgerist rinnal pole pooltki nii väärtuslik kui töökaaslase või naabrimehe tänu ja patsutus õlale. See on see, mis südant tõeliselt liigutab – nad on aru saanud, mida ma neile annan, nende heaks teen. Pealegi annab see topelt jõu veel enam teha, sest sa tead, et sind ja sinu tegemisi vajatakse. Seepärast on kahepoolne suhe – kaitseliitlane ja ühiskond – ülimalt vajalik. Ikka meie eluviisi ja väärtuste kaitseks ning hoidmiseks.
Ilma mõistmise ning tänuta oleks Kaitseliit ehk lihtsalt üks spordiselts või jutuklubi, kuid mitte oluline lüli meie laiapindses riigikaitses. Muidugi, klubi või seltsiga on seosed siiski olemas – Kaitseliit on maailma parim sõpruskond. Tegutsemine ühise suure eesmärgi nimel liidab ja lähendab muus elus kohati väga erineva maailmavaate ja tegevusala inimesi. Seal tekivad kamraadid kogu eluks.
Kord arenes mul vestlus ühe tunnustatud ärimehega, kes ootamatult avaldas pisut põlastaval toonil mõtte, et miks peaks ta ausalt riigimakse tasuma, kui riik pole tema heaks midagi teinud. See oli väga üllatav, et targa inimese suust üldse midagi nii rumalat kosta võib. Vestlus muutus paratamatult minu monoloogiks, kus võtsin endale õiguse rääkida sellest, kuidas riigikaitsjad tagavad vabaduse, politseinikud ja muud korrakaitsjad julgeoleku ning turvalisuse, päästjad ohutuse, õpetajad hariduse, meditsiinitöötajad tervise jne ning kõige selle taga on riigi loodu. Tema ju saab täna, vabas ja demokraatlikus riigis äri ajada ja omada suurt maja. Ilma et teda Siberisse saadetaks. Lapsed saavad tasuta kooliharidust, haiged saavad ravi, väetid hooldust, pätt ei laia tänaval, õnnetustest ei saa katastroofe. Toimuvad laulupeod ja pakutakse spordi- ning teatrietendusi. Seda teebki riik tema heaks. Loob võimalused ausaks ja turvaliseks eluks. Mees jäi mõttesse ja me jäime sõpradeks. Ma siiralt loodan, et vaatamata tol hetkel valitsenud rahulolematusele riigi bürokraatiaga, sai ta aru, mida vaba riik tähendab.
Kaitseliitlastena me hoiame vabadust. Seda, et igaüks meist saab teha seda, mida ta tähtsaks peab ja südames soovib. Usun, et riigi kaitse ei ole ainult riigikaitse, vaid mõtteviis, ühistunne, teotahe ja pealehakkamine. Nii et kui kohtad kaitseliitlast, kallista teda. Ütle talle paar head ja soojendavat sõna. Vastu saad sa vaba riigi.
