Olin lühikese aja jooksul publiku seas kolmel etendusel, mille ühine joon oli põhimõte: mees üksinda laval, ning järeldasin, et näitleja on näitleja ja koomik on koomik.
Minu külaskäikudest etendustele sai väikene eksperiment pärast seda, kui lugesin Eesti Ekspressist Aleksander Algo arvamuslugu „Istuge maha, liba-püstijalamehed!“. Selles toob Algo nimelt välja, et Eesti stand-up-kultuur kannatab mure käes, kuivõrd tuntud näitlejad on võtnud oma monotükkide puhul kasutusele sõna stand-up, luues sellega eksliku mulje, justkui oleks etenduse näol tegemist stand-up-formaadiga, kuigi nii ei ole.
Ta toob peamiste erinevustena välja kaks asjaolu. Esmalt, et monotükk, mida etendavad näitlejad, on suur projekt, mille taga on mitmeid inimesi, ka mitmeid autoreid. Teine pool on see, et need etendused jõuavad kohe krõbeda piletihinnaga suurtele lavadele. Puhtalt stand-up-tegijate puhul käib asi Algo sõnul sedasi, et esialgu lihvitakse omaenda algupärast materjali baarides ja pubides.
„Nii nagu melomaanile ei meeldiks, kui Rita Ray oma järgmise kontserdi ajal laule fonomakist laseks, ei meeldi mulle, kui püstijalakoomik ise oma nalju ei kirjuta,“ ütleb ta arvamusloos. Ta tõdeb, et see on „puristi kisa“, ning on leebe oma sõnavõtus, öeldes juurde, et hea nalja nimel ei ole ka näitlejate ponnistused ju halvad. Küll aga jääb ta seisukohale, et iga etendus ei peaks siiski olema stand-up.
See on siinse kirjutise eellugu. Lugesin Algo teksti ja mõtisklesin. Stand-up-maailm on minu jaoks suhteliselt võõras. Nali mulle meeldib ja välismaiste koomikute etendusi olen interneti vahendusel vaadanud küll. Minu lemmik püstijalakoomik on näiteks George Carlin, kes sai tuntuks oma teravate, ühiskonnakriitiliste naljadega. Mingil määral heidavad kõik ka siinmail poliitika üle nalja, aga sellist närvijuure puurimist ma siinsetelt tegelastelt kuulnud ei ole.
Lühikese aja jooksul olin publiku seas kolmel ühemeheetendusel. Sain osa Comedy Estonia tuurietendusest Raplas. Nemad on siis Algo mõistes päris stand-up’i viljelejad. Sain osa näitleja Kait Kalli stand-up-komöödiast „Plaan B“ ning vaatasin ära Andres Dvinjaninovi monotüki „Vanuse viiskümmend varjundit“. Kaks viimast on mõlemad etendused, kus näitleja on üksi laval. Kall reklaamib seda kui stand-up’i, Dvinjaninov aga lavastusena.
Ehk siis analüüsi all on üks tõupuhas stand-up-etendus, mida tegid üksikud mitte nii väga tuntud meesisikud, kes olid oma nalju harjutanud esmalt baarides ja pubides. Lisaks üks täieõiguslik lavastus monotükina, mille on kokku pannud näitleja ühe autori ainetel. Ning viimaks ka stand-up’ina välja hõigatud näitleja ja kaasautori loodud komöödiaetendus, mis Algo pakutud teooria järgi stand-up’i kriteeriumitele ei vasta.
Mina ei ole selle valdkonna ekspert ning mingisuguseid põhjapanevaid seisukohti ei võta, et mis on õige ja mis vale, aga püüan anda ühe inimese vaatenurga sellele, mida võis lavalt näha ning kuivõrd see võis olla selle inimese silmade läbi teater või püstijalaetteaste.
Comedy Estonia ja Sander Õigus
Comedy Estonia on punt noormehi, kes ise tutvustavad end stand-up’i maaletoojatena Eestis. Praegugi on nende põhifookus live-etendustel, kus laval on üks koomik esitamas iseenda kirjutatud teksti.
Rapla etendus oli osa suuremast tuurist ning sellel tuuril oli Sander Õigusega kaasas ka trobikond teisi, kelle nimed mulle meelde ei jäänud, aga minu õigustuseks peab ütlema, et neid oli päris mitu. Nad etendasid Sander Õiguse soojendajate rolli. Igaüks neist tuli lavale ja tegi lühikese, pakuksin kuni kümne minuti pikkuse etteaste.
Comedy Estonia köidab eelkõige noort publikut. Iseenda vanuseid ja nooremaid. Saalis ringi vaadates oli selge, et üritusele, mille miinimumvanuseks oli märgitud 16 eluaastat, olid kogunenud just täpselt 16-aastased ja suts vanemad. Tundsin näojoonte järgi ära ka mõningad endaealised, aga valdavalt jäi tunne, et tõstan saalisviibijate keskmist vanust märkimisväärselt.
Etteaste ise algas õhtujuhi sõnavõtuga. Ma ei tea, kas õhtujuht on siin terminina õige, aga see oli inimene, kes ülesastujaid tutvustas ja publikut ergutas. Ühtlasi tegi ta ka ise vahepeal koomikuna etteaste. Selline õhtu juhtimine oli igati sobiv. Kuigi me ei olnud baaris ega pubis, kus õlleklaaside tagant oleks selline ergutav hõikumine kindlasti suuremat elevust tekitanud, andis ta kogu õhtule mõnusalt hoogu juurde küll.
Kuigi see oli justkui mitme mehe üritus, käisid nad laval kordamööda ja nagu aru olen saanud, siis keegi esinejate tekste üle ei vaata ning mingisuguseid ettekirjutusi selles osas neile ei tehta. See tähendab, et mingisugust läbivat teemat ei olnud, iga esineja rääkis sellest, mis tema jaoks parasjagu oluline oli.
Stand-up’i formaat justkui eeldab koomikult omaelulist jutustamist. Siin tuleb mängu see iseenda üle naermine. Tuuakse elulisi näiteid juhtumitest, kuigi võib-olla neid paisutatakse pisut suuremaks, kui nad tegelikkuses olid, ja naerdakse nende situatsioonide üle. Nende etteastete puhul olid juhtumid tihtipeale halekoomilised, naerdi iseenda nõrkuste ja puudujääkide üle, torgati sisse sotsiaalmeediastaaride eluseikasid ja arutleti veidrate kommete üle ühiskondlikus raamistikus.
Ei saaks öelda, et ma üldse ei naernud sel õhtul, aga ühtki sellist tõeliselt pisarateni naerma ajavat nalja kõrva ei jäänud. Jäi meelde üks lugu surnud mehest, mis ei tundunud esiti üldse naljakas, aga naelutas mind jutustaja külge sellegipoolest. Lõpus siiski saabus ka nali. See oli hea näide sellest, et sul peab olema hea lugu, aga veelgi olulisem on oskus jutustada seda lugu.
Need tegelased laval ei olnud näitlejad. Igaüks omal moel ja omas kohmetuses andis endast parima sel hetkel seal. Ühel oli rohkem karismat kui teisel, teisel jällegi huvitavam hääletämber, kolmandal tundus olevat rohkem sisu. See oli minu esmakogemus Comedy Estonia ja Sander Õigusega ja ma ei ütleks, et Sander Õigus mingil moel teiste seast esile oleks tõusnud.
Kait Kall: „Plaan B“
Kait Kall on näitleja, kes ei ole liiga tuntud, aga tal on olnud mõned säravad ja silmapaistvad hetked. Ilmselt nii mõnigi mäletab tema etteastet Eesti filmiauhindade jagamise tseremoonialt, kui ta justkui möödaminnes alatasa teise näitleja intervjuule vahele segas. Just see koomiline etteaste oli põhjus, miks mind huvitas tema stand-up komöödiaetendus.
Kait Kall on näitleja. Ütlen seda veel rõhutamaks seda, millise erinevuse annab, kui inimesel on lavaline kogemus ja väljaõpe. Ta on laval ja kogu tähelepanu temal. See ei heiduta teda, ta näib seda tähelepanu täiel rinnal nautivat. Lava on see koht, kus ta tunneb end koduselt. Siin ei ole mingit värisevat kätt või ämbripõhja kaduvat häält. Kõik tegevus on läbimõeldud ja viimistletud.
Tõsi, mingisuguseid uuendusi ta pidi oma esialgsesse kavasse koroona pärast tegema. Sellest ei saanud mööda vaadata Comedy Estonia koomikud ja ei saanud ka tema. Mõlemad etendused lükkusid koroonaepideemia tõttu edasi.
Kait Kalli etenduse põhifookus laiutab tema enda isikus ja see on justkui stand-up’ile omane küll. Samas autorina on märgitud ka teine nimi etenduse juurde, nii et võib eeldada, et ta ei ole kõiki neid repliike välja töötanud üksinda, kuigi mingist suurest meeskonnast siin rääkida ei saa. Stand-up’ile omane näib ka see pidev publiku piinamine küsimustega, nende kaasamine. Seda täheldasin ka Comedy Estonia õhtul, kuidas publik toodi naljadesse sisse.
Kalli etteaste eristub Comedy Estonia omast selle poolest, et Kait etendab lisaks enda isikule ka teisi rolle. Ta kehastub ümber, vahetab hääletooni ja kõnemaneere, et oma jutte ilmestada. Tema jutustamisviis on igal moel elavam, ta liigub mööda lava ringi ja tema näoilmed aitavad loo edasi andmisele oluliselt kaasa. Ta teeb kogu kehaga tööd.
Näitleja meelitas publikusse juba märksa laiema vanusespektriga inimesi, paistis nii teismeohtu kui ka vanemaealisi ning kuskile vahepeale jäävaid inimesi. Tema naljad jõudsid ka rohkem minuni, kuna Kalli elu sarnaneb minu omaga enam. Comedy Estonia tüübid on noored kutsikad, kes alles hakkavad pereelu peale mõtlema, aga Kall on kolme lapse isa ning tema naljad keerlesid selle ümber, mille ümber keerleb peamiselt ka tema elu.
Andres Dvinjaninov: „Vanuse viiskümmend varjundit“
Tuntud näitleja ja lavastaja Andres Dvinjaninov reklaamis oma etendust monokomöödiana. Tema tükk viib stand-up’ist juba selle poolest kaugemale, et see põhineb konkreetsel teosel. Eelnevate etteastete puhul olid loendamatud erinevad juhtumised inspiratsiooniks, aga siin saab rääkida juba ühest kindlast allikast.
Dvinjaninovi etendus on teater ka juba selle poolest, et on olemas lavakujundus. Ei ole vaid mees ja mikrofon, vaid on ka tool ja pill ning mõned teised esemed, mida ta vahepeal kasutas. Ta vahetas isegi kostüüme ning kohati muutus etendus tragikoomiliseks, kui Dvinjaninov pesuväel lavalaudadel patseeris ning pükste ära võtmisega õrritas.
Vananemisest kõnelev etendus tõi lava ette istuma vananeva publiku. Nii alates kolmekümnendatest eluaastatest ja sealt edasi näis olevat kõige enam publikumi. Tema naljad olid ka muidugi vastavad ning kahtlemata pigem täisealisele rahvale suunatud. Päris piinlik siiski ei olnud. Ta suutis nalju oma karedal ja samas optimistlikul hääletoonil serveerida täpselt parasjagu leigelt, et nad külmaks ei jätnud, kuid vererõhku ka ei tõstnud.
Oli päris vaimukaid hetki, aga oli ka ärakulutatud nalju. Eks see 50 varjundit ole ka juba viide väga ära kulutatud teosele. Dvinjaninov on väga karismaatiline ja suudab igast olukorrast edukalt välja tulla, kuid oli siiski momente, kus andis tunda põlvkondade erinevus. Oli nalju, mille puhul tajusin, et kaasa naeraks vahest mu ema, aga mina pigem mitte. Mõne nalja puhul me pigem vaatasime kõrval istuva sõbrannaga teineteisele otsa ja tõdesime, et meie jaoks oli see eelkõige vanema sugupõlve tänitus, aga mitte hea huumor. Üldmulje oli siiski positiivne.
On ka üheselt mõistetav, miks Dvinjaninovi tüki puhul ei oleks saanud kõne alla tulla termin stand-up. Kalli tüki puhul võib leida sarnasusi, kuid eri žanrite parema eristamise eesmärgil leian, et oleks targem kalduda rohkem kas ühele või teisele poole ning mitte jääda kuskile kahe žanri vahele jõlkuma.
