Koduloolane: Ajalooliste valikute aasta 8.

Katkend pooleliolevast käsikirjast

Algus Koduloolases nr 3 (283)

11. märtsil 2020

Et paremini mõista toonaste päevade põhiküsimusi, võtame ette Ilme Veetamme eespool juba nimetatud artikli “Kolmekuningapäevast Tartu rahuni” ja tsiteerime seda koos tänaste kommentaaridega:

“Arutatust, küsimustest ja vastustest lühidalt:

* Miks on nii vähe infot peakomitee tegevusest? – Press ei avalda. 10. jaanuaril peaks tulema (tegelikult tuli ka – T.T.) teledebatt, kus tuleb juttu Eesti Kongressi valimistest. Ka peakomitees vaieldakse, on eriarvamused. (Nagu mitmel korral varem oleme rõhutanud, oli vabariiklik press sügisest peale hakanud siiski rohkem ruumi leidma ka Kodanike Komiteede liikumisele. Seni oli põhiraskus lasunud kohalikel lehtedel ja väiksema leviga väljaannetel nagu ERSP Teataja, Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid jne – T.T.)

* Kindlasti luua side kohalike nõukogudega, kasutada olemasolevaid jaoskondi ja nimekirju, mida täiendada 16-17- aastastega. (Meeldetuletuseks nii palju, et Raplas oli see küsimus maavolikogu ja maavalitsuse tasandil juba positiivselt lahendatud. Üldjuhul rakendati tööle ka juba valimiskogemusega valimiskomisjone, täiendades neid siin ja seal vaid mõne inimesega. 16- ja 17-aastastest räägiti eraldi sellepärast, et riigi ja omavalitsuste valimistele lubati toona ikka alles alates 18. eluaastast – T.T.)

* Valimiste ajal on vaja busse inimeste kohaletoomiseks –(Nii busse kui ka igasugust muud abi – T.T.) soovitati julgelt küsida asutustelt, ettevõtetelt, majandeilt. Nad ei keela, vastava ettepaneku tegi konverentsil ka töökollektiivide liidu esindaja. (Abi ei keelatud tõesti – tollest ajast ei ole fikseeritud ühtegi juhtumit, kus näiteks Raplamaal oleks mõni ettevõtte või majandi juht keeldunud Eesti Kongressi valimisi toetamast, mis ei tähendanud muidugi kaugeltki seda, et kõik juhid jagasid täielikult Kodanike Komiteede liikumise seisukohti. Loomulikult oli ka neid, kes olid (ja jäidki) eriarvamusel, kuid see ei tähendanud veel, et oleks hakatud valimiste vastu töötama – nii radikaalsed need vastuolud ka nüüd ei olnud – T.T.)

* Kõik erakondlikud huvid tuleks praegu kõrvale jätta. (Mida lähemale valimiste päevale jõuti, seda keerulisem oli kandideerijatel ennast vaos hoida ja nii öeldigi kampaania käigus mõndagi, mis südamel kripeldas, ka avalikult välja. Tuli ette, et väljaütlemised rikkusid nii mõnigi kord pikaks ajaks ka vanade heade tuttavate läbikäimist. Aga sinna pole midagi parata, poliitika on juba kord niisugune – T.T.)

* Koostöö kõigi liikumistega tuleb ainult kasuks, ärgu kedagi märgistatagu parteilise kuuluvuse järgi. Vaadatagu tema tegusid. (Ka seda oli sõnades kergem teha kui tegudes, nagu veidi hiljem võime veenduda – T.T.)

* Peakomitee peab läbirääkimisi Ülemnõukogu Presiidiumiga. Oleks kasulik, kui Ülemnõukogu saadik oleks ka Eesti Kongressi delegaat. Loomulikult pole see nõue.”

6. jaanuaril oli Tallinnas Kirjanike Majas koos Eesti Vabariigi Kodanike Komiteede konverents. Konverents kinnitas Eesti Kongressi valimiste eeskirjad ning määras valimiste keskkomisjoni esimeheks arhitekti ja Eesti NSV teenelise õpetaja, Tallinna Ehitus- ja Mehhaanikatehnikumi direktori Arvi Altmäe. Ühtlasi otsustas konverents, et valitav Eesti Kongress tuleb esimest korda kokku 11.-12. märtsil 1990 Estonia kontserdisaalis.

Konverents võttis vastu pöördumise EV kodanike, kõigi Eesti elanike poole, milles öeldi: “Eesti rahva enesemääramise kõrgeimaks vormiks on olnud ja on Eesti Vabariik. Miks me hoiame kinni Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest? See on ainus seaduslik viis astuda vastu NSV Liidu juba pool sajandit kestvale kuritegevusele meie suhtes.

Kodanike Komiteede liikumine ei ole poliitiline partei ega parteide koalitsioon. Sel pole erakondlikku poliitilist programmi. Kõik Eesti Kongressile valitud erakondades ja poliitilistes liikumistes osalejad võivad esineda oma programmiga üksikult või liitunult.”

Edasi püüti selgitada, miks ei saa ENSV Ülemnõukogu olla Eesti Vabariigi taastaja ja miks sobib selleks just Eesti Kongress. Täna, kus aeg-ajalt võtab võimust nostalgia (igatsus idealiseeritud mineviku kauni aja järele), ei ole üleliigne seda meelde tuletada:

“Eesti NSV “konstitutsioonilised alused” ja Eesti kuulumine NSV Liidu koosseisu olid algusest peale õigusvastased ja on seda praegugi, sest eesti rahval pole seni olnud võimalust vabalt oma tahet väljendada. Ka praegune Eesti NSV konstitutsioon ja selle alusel moodustatud võimuorganid, sh ENSV Ülemnõukogu, on seega põhimõtteliselt ebaseaduslikud. ENSV Ülemnõukogu on üks NSV Liidu kohalik, territoriaalne omavalitsusorgan.

Praegusest kriitilisest olukorrast on vaid üks kindel väljapääs: lõpetada okupatsioon, tühistada anneksioon ning taastada Eesti riiklik iseseisvus Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse (kontinuiteedi) alusel.

Ometi pakutakse eesti rahvale ka võimalust taotleda ENSV väljaastumist NSV Liidu koosseisust “parlamentaarsel” teel, lähtudes ENSV ja NSVL konstitutsiooni kehtivusest ning loobudes sellega Eesti Vabariigi järjepidevusest. See tähendaks anneksiooniga leppimist ja katset kuulutada “ENSV” rahvusvaheliselt õiguspäraseks riigiks.

Valitsevad ringkonnad ja nende toetajad (ilmselt peeti siin silmas ka Rahvarinnet – T.T.) püüavad rahvast veenda, et iseseisvuse taastamine Eesti Vabariigi järjepidevuse alusel pole võimalik. Nad üritavad ENSV praeguse staatuse legaliseerimist Ülemnõukogu uue koosseisu kaudu, mida juba ette nimetatakse esimeseks vabalt ja demokraatlikult valitud parlamendiks. Sellega tahetakse saavutada eesti rahva vabatahtlikku nõusolekut 1940. aasta vägivalla tagajärgede seadustamisele.

Kui see õnnestuks, siis sõltuksid edasised sammud “tegeliku iseseisvuse” suunas Moskva keskvõimust. Neid võidakse “parlamentaarsel teel” (s.o NSVL Rahvasaadikute Kongressi otsusel) takistada, rakendada vajadusel sunniabinõusidki. NSV Liidust väljaastumise taotlus tähendaks sel juhul separatismi, mida maailma avalikkus enamasti ei toeta. Ebaseaduslike immigrantide õiguslik võrdsustamine EV kodanikega tooks kaasa kolonisatsiooni põlistamise. Eestil kui rahvusriigil oleks lõpp ja eesti rahvas määratud hääbumisele.

Eesti Kodanike Komiteed on seisukohal: riigivõim on vaja tagastada selle seaduslikule omanikule – Eesti Vabariigi kodanikkonnale, kes demokraatlikult valitud võimuasutuste kaudu otsustab kõik riigi edasise arengu küsimused.

Eesti Kongress on Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike esinduskogu. Eesti kongress pole veel Eesti Vabariigi parlament. Kuid tal on moraalne ja juriidiline õigus deklareerida maailma avalikkusele Eesti Vabariigi kodanike seaduslikku tahet ning algatada läbirääkimisi tingimuste loomiseks, mis võimaldaks Eesti riikliku iseseisvuse taastamise Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse ja Tartu rahulepingu alusel. Eesti Kongressil on õigus nõuda ENSV Ülemnõukogult nimetatud tingimuste tagamist ning tõkestada anneksiooni seadustamise katsed kõigi rahumeelsete poliitiliste ja diplomaatiliste vahenditega.

ENSV Ülemnõukogu võib Eesti iseseisvumisele oluliselt kaasa aidata, kuid ta ei saa seda küsimust lõpuni lahendada.”

See, mis täna võiks tunduda iseenesestmõistetavana, ei olnud kakskümmend aastat tagasi sugugi nii üheselt arusaadav. Ka paljudele eestlastele oli raske selgitada, miks peab Eesti Kongress ilmtingimata vastanduma Eesti Ülemnõukogule (ja selle kaudu ka väga selgelt Moskvale), miks ta ei võiks iseseisvumise asjus jätta suurema ja diplomaatiat nõudva töö teha just nimelt Ülemnõukogule ja tegelda ise mingite (missuguste?) aateliste probleemidega. Tegelikult kammitses paljusid hirm: mida võib Moskva ette võtta siis, kui me äkki loobumegi Ülemnõukogust, mis oli paljude nähtavate ja nähtamatute niitidega seotud toonase keskvõimuga ja tõstame selle asemele hoopis Eesti Kongressi.

Põhimõtteliselt tähendanuks see ju nonde niitide ja niidikeste järsku puruksrebimist. Kuigi peaaegu kõik olid valmis sõnas kinnitama (ja see oli ju tegelikult siiras kinnitus), et oodatakse iseseisva ja kellestki rippumatu Eesti taastumist, ei oldud tegelikult kaugeltki valmis järskudeks pööreteks, mille taga kumas reaalselt Moskva jõulise sekkumise oht, mis nõudnuks kindlasti ka ohvreid.

Eesti Kongressi ideelised juhid uskusid (tahtsid uskuda?), et sekkumist ei tule, kuigi ilmselt oli kusagil arutatud ka seda, et päris ohvriteta vabadust tagasi ei saada, et ohvrid on paratamatud, nagu nad olid ka Vabadussõjas.

Aga tulgem tagasi Kirjanike Majas peetud Eesti Vabariigi Kodanike Komiteede konverentsi juurde. Meid aitab selles 9. jaanuaril ajalehes Ühistöö avaldatud Ilme Veetamme ülevaade. Sealt saame teada, et konverentsil osales 104 maakondade esindajat ja 54 külalist, sealhulgas ka Läti ja Leedu kodanike komiteedest. Päevakorrast oleme juba rääkinud, lisame siia, et põhiettekande valimiseeskirjadest tegi peakomitee liige Jüri Adams.

Muu hulgas selgitas Adams ka seda, miks antakse valimisõigus alates 16. eluaastast: kui isik on võimeline otsustama, kas toetada Eesti Kongressi kokkukutsumist, siis on loomulik, et talle antakse ka võimalus seda valida. Kahtlemata oli tegemist poliitilise otsusega, mis tõi valimiskastide juurde täiendava hulga valijaid, kelle otsuseid ei saanud kammitseda isiklikud kogemused sellest, mida üks okupatsioonivõim on suuteline oma positsioonide säilitamise ja kinnistamise nimel tegema.

Jüri Adams vihjas oma ettekandes ka sellele, et kõnesolevate eeskirjade koostamisel lähtuti paljuski Eesti Vabariigi 1939. aastal vastu võetud valimisseadusest. Toona mõjus veidi võõristavalt asjaolu, et selle järgi ei olnud määrav valijate protsent nimekirjadesse kantute üldarvust. Pisut ehk rahustas Adamsi selgitus, et ka Skandinaaviamaade valimisseadustes puudub etteantud vajalik valijate arv, mis sunniks valimiste korraldajaid häältega kuidagi manipuleerima, nagu see oli üldteada tavaks nõukogude valimissüsteemi juures.

Uus oli seegi, et 24. veebruaril lubati hääletada ka kirja teel oma päritolujärgses jaoskonnas. See andis võimaluse valimistel osaleda neilgi EV kodanikel, kes elasid kusagil mujal NSV Liidus, viibisid okupatsioonivägede sundteenistuses või vangis.

Konverents võttis rahuloluga teadmiseks informatsiooni, et Eesti kirik (silmas on peetud ilmselt ikkagi luterikogudusi) kuulutas eesseisva veebruarikuu palve- ja paastukuuks.

Konverentsi lõpetades ütles peakomitee esimees Tunne Kelam. “Meid ei rahulda enam teadmine, et ükskord me võidame niikuinii. Meil on tarvis võita juba tänavu, et saavutada Eesti Vabariik ausal teel.”

Seni olid Kodanike Komiteede liikumise vaimsed juhid püüdnud võimu puudutavaid küsimusi üldiselt vältida, aga 1990. aasta jaanuarist oli vastandumine maksva korraga äkki väga selgelt tajutav. 11. jaanuaril avaldas ajaleht Lääne Elu jutuajamise Eesti Kodanike Komiteede Peakomitee esimehe Tunne Kelamiga. Eesseisvat prognoosides on Kelam öelnud: “Järgmised paar kuud on nüüd äärmiselt huvitavad: kuidas kõigega toime tullakse. Algul on ilmselt mingi kaksikvõimu periood. Tehakse katseid Eesti Kongressiga paralleele luua, kasutades rahvavolinikke. Üldiselt näib, et sellega enam kaugele välja ei jõua.” Ja veidi allpool on ta arutlenud: “Võib küsida ka, kas Ülemnõukogu enam aasta lõpuks vaja on, sest ta on ju suhteliselt mööduv nähtus. Ülemnõukogu ei saa meie arengut määrata, ta võib ainult kaasa aidata. Siin on kõige õigem eristada seda vahet. ENSV Ülemnõukogu on ebaseaduslik. Teda võidakse demokratiseerida, võidakse seaduslikkuse ja demokraatia süste teha ja neid momente temas tugevdada. Aga rahvusvahelist tunnustamist ta iialgi ei saa. ENSV võimud püüavad praegu meeleheitlikult legaliseerida oma positsioone, saavutada välisriikidelt tunnustamist, et nemad on tegelikult seadusliku võimu esindajad või vähemalt on seda juba piisaval määral.”

Me ei hakka siinkohal analüüsima, kui palju ja mil määral Kelami ennustatust realiseerus ning kuidas võinuks asjad laabuda, juhul kui Eesti oleks valinud just nimelt ERSP ja teiste radikaalsemalt meelestatud rahvuslaste pakutud tee, või mis saanuks siis, kui märtsis 1990 valitud Eesti NSV Ülemnõukogu kõrval poleks Eesti Kongressi olnud. Siinkohal ei ole see oluline, sest me ju alles valmistume valimisteks. Küll tuletame meelde 1989. aasta detsembris Muinsuskaitse Seltsi Sõnumites Vello Salumi öeldut: “Isiklik õigus on ka isiklik vastutus. Isiklik kohustus ja võlg Isamaale ja esivanematele. EV kodaniku tõend on ka isiklik tunnistus, et “Eestimaa, su mehe meel pole mitte surnud veel”. Üksmeeles on meie jõud ja abivägi, üksmeel omavahel, üksolemises esivanematega ja nende Jumalaga. Aeg on kätte jõudnud esivanemate hingi, nende eeskuju ja aateid endas elavaks lasta saada.”

Milline oli toonaste Eestis aktsepteeritud arvamusliidrite suhtumine Eesti Kongressi? Meil on kasutada 1990. aasta alguses levitatud Eesti Vabariigi Kodanike Peakomitee eriväljaandes “Eesti Kongress” avaldatud arvamused. Tuletame neist mõnda meelde:

Arnold Rüütel, ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees: “Selles, et EV kodakondsus oleks fikseeritud, on väga sügav mõte, kui me räägime rahvusvahelisest õigusest. Praeguses poliitilises situatsioonis peaksime selgelt piiritlema põhimõisted. Sest olla õigusjärglane – seda saab mõtestada ainult selliselt, et põhielanik, kes on põlvkondade viisi sellel maal elanud, väljendab tõeliselt selle rahva tahet. Ja see on eestlane, aga ka need teistest rahvustest inimesed, kes on siin juba palju põlvkondi elanud.

Kui me räägime meie elukeskkonnast, kas või fosforiidiprobleemist, siis oli see hingelähedane ikkagi põliselanikele. Väga vähe olid sellest huvitatud need inimesed, kellele Eestimaa on ajutiselt koduks või on koduks äsja saanud. Möödunud nelja aastakümne jooksul on Eestimaale tulnud väga palju teistest rahvustest inimesi ja nad moodustavad praegu umbes 40% kogu rahvastikust. Ma arvan, et õiglane on öelda nii: need inimesed ei pea otsustama ja neil ei ole õigust otsustada Eestimaa saatuse üle. Kodanikena on neil kõik õigused Eestimaal elamiseks ja töötamiseks, kuid: tunnustades eesti rahva õigusi. Muidugi vastab see täielikult rahvusvahelisele õigusele. Ma toetan kahtlemata kõiki niisuguseid ettevõtmisi, mis vastavad inimkonna poolt välja kujundatud tõest arusaamisele.”

Ott Sandrak – Eesti Muinsuskaitse Seltsi juhatuse liige: “Eesti Kongress tunnistab maailmale mitte ainult eesti rahva omariikluse tahet, vaid ka vaieldamatult riigiloome võimet, oskust mitte üksnes nõuda ja deklareerida, vaid ka ennast demokraatliku riigirahvana korraldada. Üks asi on täita kohusetruult kehtiva okupatsioonirežiimi seadusi, sh osaleda tolle poolt ettenähtud omavalitsusorganite “ülidemokraatlikel” valimistel. Hoopis teine asi on okupatsioonirežiimi kiuste valida annekteeritud riigi kodanike legitiimne esinduskogu. Eriti hinnatav on, kui sellega tullakse toime võõra võimuga avalikke kokkupõrkeid vältides.”

Ülo Nugis – Eesti Töökollektiivide Liidu esimees: “Mina isiklikult ja Eesti Töökollektiivide Liit, keda ma esindan, suhtume suure sümpaatia ja toetusega Eesti Kongressi. Kuid olles reaalpoliitik, ei usu ma ainult Eesti Kongressi otsuste realiseerimisse. Eesti Vabariigi iseseisvus de facto tekib siiski sellest lähtudes, kas N.Liit tunnistab Eesti Vabariigi iseseisvust või mitte.

Olen N.Liidu keskorganitega tegelnud nii majandusjuhi kui ka NSV Liidu rahvasaadikuna päris kestvat aega ja võin öelda nii, et NSV Liidu poliitiline juhtkond ei pane Eesti Kongressi otsuseid tõenäoliselt isegi tähele. Jaa, see on tõsi, et ENSV ÜN, kõrgeim riigivõimuorgan annekteeritud Eestis, ei pruugi rahvusvahelise õiguse seisukohalt seaduslik olla. Kuid ikka sõltub Eesti iseseisvus N.Liidust, kus meil tuleb tegutseda konstitutsiooniliste organite piirides.

Koostöös tulevase valitud ENSV ÜNga võib Eesti Kongress teatud aega paralleelselt päris edukalt tegutseda. Üks toetab teist moraalselt, juriidiliselt, vastavalt sellele, kuidas olukord on. Ja ühel hetkel saavutatakse seisund, mil mõlemad organid end laiali saadavad ning EV Riigivolikogu ja presidendi valimised välja kuulutavad. Täna ja lähitulevikus sellist seisundit veel oodata ei ole, sest ka juriidiline otsus Eesti Vabariigi iseseisvuse kohta, mille uus Ülemnõukogu tõenäoliselt vastu võtab, ei ole veel realiseeritav ja karta on, et läbirääkimise periood N.Liidu keskvõimuga võib kesta isegi aasta või paar.”

Toomas H. Ilves – raadio Vaba Euroopa eestikeelsete saadete peatoimetaja: “Eesti Kongress on ainus eetiline ja seaduspärane esinduskogu Eesti asja arutamiseks, kuna kuskil tsiviliseeritud maades pole tavaks lasta okupeerijatel rahva enesemääramisel kaasa rääkida. Kardan võimuvõitlust peaaegu demokraatlikult valitud Ülemnõukogu ja seaduspärase Eesti Kongressi vahel. Mina soovitaksin Ülemnõukogusse valida võimalikult palju Eesti Kongressi toetajaid. Seni piisavalt lõhestatud Eesti ühiskonna eri liikumiste esindajad peaksid tulema ümarlaua ümber ja arutama Eesti iseseisvumise küsimust. Õigus Eesti tulevikku otsustada on üksnes Eesti Kongressil, ÜN võiks sellele kaasa aidata. Olukord on liiga tõsine, et omavahel jageleda.”

Indrek Teder – ühendusest Res Publica: “Inimesed, kes tunnistavad end avalikult Eesti Vabariigi kodanikeks, deklareerivad selle registreerimisega, et nende ja riigi vahel on õiguslik vahekord. Järelikult tunnistavad nad, et tahavad taastada Eesti Vabariiki.

Loomulikult saaks panna eestlasi deklareerima ka seda, et nad on NSV Liidu kodanikud. Kuid Kodanike Komiteede liikumisest erineks see oluliselt. N.Liidu kodanikuks ei tunnistata end vabatahtlikult, vaid kaudse vägivalla mõjul. Tänu okupatsioonile on meil Eestis pidev vägivallaõhkkond. /…/

Eestlane ajab kõiges õigust taga. Juriidiliselt puhta liini jälgimine ongi väga oluline, sest elu näitab: need, kes ise oma õiguse eest ei seisa, tambitakse maatasa ka väga tsiviliseeritud ühiskonnas. Seda enam meil.

Tänasel päeval puudub Eestis seaduslik võimuorgan. Eesti Kongress kui esindusorgan oleks vaheetapp teel selle poole. Seni ei ole esindusorgani tasemel välja üteldud, millisena näevad Eesti Vabariigi kodanikud Eesti olevikku ja tulevikku. Ühtlasi saavad Eesti Kongressi volitatud saadikud oma läbirääkimistele suurema kaalu. Õigusliku aluseta Palestiina Vabastusorganisatsioon on tänu oma visadusele suuteline maailmas kaasa rääkima, meie seda rohkem. Tundub, et EK on ainus parlamentaarne võimalus Eesti probleeme lahendada, sest ENSV ÜN ei ole õiguspärane organ, vaid Moskva tööriist ega sobi oma juriidilise asendi poolest parlamendiks.”

Rein Ratas – Tallinna Rohelise Liikumise esimees: “Eesti Kongressi idee ei tekkinud tühjale kohale ega ole kusagil kabinettide vaikuses välja mõeldud. Et Eesti Kongress on EV kodanike ja taotlejate õiguspädev esindus, siis on talle sellega iseenesest antud küllalt suured volitused, õigus esindada rohkem kui poolt miljonit Eesti vabariigi kodanikku nii N.Liidus, k.a okupeeritud Eestis, kui ka välismaal. Eesti Kongress valmistab ette reaalse pinna Eesti Vabariigi taastamiseks Ilmselt ei saa ta seda teha ilma praktilise koostööta ENSV Ülemnõukoguga.

Eeldame, et EK saadikute hulgas saab olema kõigi erakondade inimesi. Oleme aastaid rääkinud konsolideerumisest ühiste eesmärkide nimel, Eesti Kongress võiks olla selle organisatsiooniliseks väljundiks. Kõik peaksid üles näitama võimalikult suurt tolerantsust peaeesmärgi nimel, Eesti Kongress ei tohiks üldse kulutada oma aega ja energiat asjatuteks süüdistusteks ja hukkamõistmisteks.”

Paul-Eerik Rummo – kirjanik: “Kuuldu põhjal kujutlen Kongressi nii piduliku kui ka töisena, üsna kõva rõhuga esimesel. Selle määrab juba korraldajate valitud ruum, mis sobib rohkem pidulikuks rituaalse kaaluga sündmuseks, vähem sõnavõtu- ja repliigirohketeks arutlusteks ja dokumentide ühiseks väljatöötamiseks. Kuid olgugi nii. Kogu Kodanike Komiteede liikumine oma üllatuslikult globaalses unikaalsuses suunabki just niisuguses stiilis kulminatsiooniakordini, mis peaks suutma kinnitada rahva meelt ja tõmmata endale maailma mõistev või vähemalt arvestav tähelepanu.”

Mati Hint – Eestimaa Rahvarinde eestseisuse liige: “Muidugi suhtun ma Eesti Kongressi hästi. Kuid ma tahaksin temasse suhtuda veel paremini. Selleks oleks vaja selgust mõnes küsimuses, mida mulle ja teistelegi pole antud. Ma ei usu, et kõik, kes tahavad selgust, on seetõttu kohe moraalitud, kollaboratsionistid ja mis kõik veel. Ja et kibekiire värvimuutus koos komitees registreerimisega teeb inimesed moraalseks. Äkki vajame just iseseisvat mõtlemist, just seda on meis ähvarduste, repressioonide ja noomitustega kõige rohkem maha surutud.

Mida ma tahan? Ma tahaksin, et Eesti Kongressi valiks mitte ainult pool eesti rahvast, vaid kogu eesti rahvas. Ei saa ju Eesti Kongress olla mõeldud eesti rahva lõhestamiseks. Mina eeldaksin massilist, kogu rahva osavõttu sellest sündmusest, mis meie saatust võivad mõjutada.

Ma ei taha jagada ka hüüatusi, et Eesti Kongress on meie viimane ja ainus šanss. See on praegusele Eesti ühiskonnale väga iseloomulik, et tahetakse võtta ainuotsustaja positsiooni. ÜN ideoloogia rõhutab, et nemad on ainsad õiged, kõik teised omavad üksnes poliitilist tähendust, TKLi algatatud rahvasaadikute täiskogu (sellel peatume veidi hiljem lähemalt – T.T.) ideoloogid arvavad, et see on vähemalt sama tähtis kui Eesti Kongress. Mina sooviksin, et rivaalitsemist välditaks ja mööndaks: olukorras, kus me siiski ei tea, mis on õige käik, on võimalik mõtteviis, et kõik käigud on vajalikud. Muidugi ei tule planeerida rahva ärapööramist Kongressi mõtte algatajatest, kui tulemused ei ole ootuspärased.

Ma tahaksin selgust Eesti Kongressi poolt volitatute, Eesti pagulusvalitsuse ja USA Peakonsulaadi kujuteldavatest vahekordadest. See võib olla raske küsimus – kergeid küsimusi Eesti iseseisvumisel ei ole, kerged küsimused on juba vastatud.”

Ülalöeldust võib tänagi välja lugeda neid pingeid, mis valitsesid erinevate poliitiliste liinide vahel. Peamised küsimused olid selles, missugust Eestit me edaspidi tegelikult tahame ja kes seda üles ehitama hakkab. Rahvarinde liin oli ühelt poolt justkui loogilisem, sest – jumala eest – Moskvata ei olnud Eesti iseseisvuse küsimust võimalik kuidagi lahendada, sündigu see siis hea või kurjaga ehk teisisõnu: kas läbi kokkulepete või tõsise konfrontatsiooni. Kusjuures viimane, romantilisem ja kangelaslikum variant ei saanud 1990. aastal veel kuidagi kõne alla tulla.

Esiteks olid jõuvahekorrad sedavõrd erinevad – kuigi lagunemise äärel ja peaaegu lõplikult demoraliseerunud armeega, oli Nõukogude Liit ikkagi veel suurriik, mis oleks viimases hädas tillukese liiduvabariigi kas või lihtsalt sõduritega üle ujutanud ja meil olnuks neile vastu panna vaid formeerumisjärgus ja praktiliselt relvastuseta Kaitseliit. Ja mitte keegi ei oleks selle peale isegi eriti valjult köhatanud, sest Lääne toetusega poleks väike separatistlik Eesti siis veel arvestada saanud. Meid ju alles hoiatati sealt, et ei tasu pilli lõhki puhuda. Võib arvata, et kui vahekordi oleks hakatud lahendama jõuga, siis saanuksime ehk ainult kaastundele ja mingitele mitte kedagi mitte millekski kohustavatele Läänest tulnud avaldustele loota, ei enamale.

Nii Ameerika kui ka Euroopa olid endiselt valmis toetama Mihhail Gorbatšovi, kes püüdis N.Liitu võimalust mööda demokratiseerida ja tsiviliseerituks muuta ning samal ajal seda ka iga hinna eest suurriigina koos hoida. Aga just siin oligi Rahvaliidu variandi nõrkus: juhul kui Moskva olekski aktsepteerinud Eesti eraldumist N.Liidust, olnuks see ikkagi täiesti uus riik, millel ei oleks olnud mingit sidet sõjaeelse riigiga, Tartu rahu ega 1940. aasta sündmustega. Lisaks käinuks siis selle juurde kõigi eelduste kohaselt ka liiduleping. 1990. aasta alguses poleks ilmselt vähemaga pääsenud, kui üldse oleks pääsenud.

Sellepärast oli Eesti Komiteede liikumise pakutav variant, mis tähendas taasiseseisvumist järjepidevuse alusel, igatahes ausam, kuigi väga paljudele siiski ka ebareaalsem.

Selles olukorras oli peaaegu möödapääsmatu kompromiss mõlema poole vahel. Just nimelt kompromiss kahe teineteise olemasolu tunnustava poliitilise jõu vahel. 1990. aasta jaanuaris tundus, et veel oli võimalus koos ühise aate eest minna ja lükata võimuvõitlused kusagile kaugemasse tulevikku – vähemalt jätsid Kodanike Komiteede liikumise tehtud ametlikud avaldused selleks esialgu justkui veel ruumi, kuigi oli märke, mis kinnitasid, et õige tee valiku üle enam pikalt kauplema ei hakata.

Maakondades, nagu mitmel korral varem juba rõhutatud, olid suhted pingevabamad kui pealinnas. Kongressi ettevalmistajatel oli abi ja toetust vaja praktiliselt kõigis küsimustes. Üldjuhul oldi valmis seda abi ka pakkuma. Üks valusamaid küsimusi, mis jaanuari alguses esile tuli, oli seotud rahaga – rahata, paljalt hea tahtega, polnud isegi mitte kollektivismist jutlustaval nõukogude ajal ja uue rahvusliku ärkamisaja alguses, midagi võimalik ära teha. Näiteks avaldas ajaleht Läänlane 11. jaanuaril ühe vahva Eesti Kodanike Komiteede pitsatijäljendiga märgistatud kuulutuse, mille teksti siinkohal tervikuna ära toome:

“HEAD KAASKODANIKUD!

Eesti Kodanike komiteed vajavad raha

EESTI KONGRESSI valimise läbiviimiseks.

VENE RAHA EESTI KONGRESSILE!”