JUHTKIRI: Muuseum pilves

Virtuaalne muuseum, miks mitte, kõik on mõeldav ja tehtav! Ainult et alati tahaks teada, mis on eesmärk. Kui Rapla virtuaalmuuseum asutatakse selleks, et vaigistada neid, kes on olnud mures sellepärast, et kohalikku ajalugu tähistavaid esemeid, dokumente, fotosid ja mida kõike muud ei ole võimalik kusagile koondada ega hoiule paigutada, siis on see iseendast muidugi üks vinge projekt, aga…

Mitukümmend tuhat eurot niimoodi paigutada, et kaugelt vaadates oleks justkui mingi tegevus käima pandud, kuigi tegelikult ei ole midagi muutunud. ”See on ju geniaalne!” hüüataks kunagisest sotsialismileerist hästi tuntud elukunstnik Ostap Bender. Selles mõttes, et meil on küll uhke mälukeskus, aga esemed, pildid, dokumendid vedelevad endiselt jumal teab kus ja hävivad edasi.

Kui tegemist oleks virtuaalse näituseruumiga, kus maakonnas olemas olevad muuseumid saaksid oma kogudes ruumipuudusest tingitult aastakümneid seisvaid museaale näiteks mingi ühise loo jutustamiseks demonstreerida, siis võiks see tõesti väga vinge olla. Aga kui seda pilvepealset nurgakest hakatakse kasutama ainult selleks, et sinna paigutada pilte unikaalsetest esemetest ja koopiaid dokumentidest, mis võiksid tulevikus ajaloouurijatele rõõmu valmistada, kuid ümberpildistatud või skännitud esemeid ja dokumente hoiule ei võeta, siis tundub see kõik pigem asendustegevuse kui olemasoleva probleemi lahendamisena. Selle rahaga, mida kavatsetakse kulutada projekti väljatöötamiseks ja käivitamiseks, saaks oluliselt parandada ja avardada mõne olemasoleva muuseumi hoiutingimusi ning isegi ühe hoidlat haldava spetsialisti tööle võtta. Vähemalt tundub niimoodi kõrvalseisjale.

Projektil võiks jumet olla ka siis, kui pilvemuuseum tähendaks hoidlat, paari asjatundlikku töötajat ja virtuaalset ruumi kõige hoiulevõetu eksponeerimiseks.

Aga ettepandud kujul… Kuigi, nagu juba öeldud, sõltub kõik eesmärgist. Võib-olla ongi keegi kuskil otsustanud, et viimast kolmekümmet või viitkümmet Raplamaa aastat pole mõtet säilitada, sest siin ei ela ühtegi meeldejätmist väärivat inimest (kui mõni ongi olnud, siis, Jumalale tänu, on tal olnud oidu mujale kolida) ja siin pole Mahtra sõjast saadik ka midagi tähelepanuväärset korda saadetud, mida mäletada. Kui nii, siis on asi muidugi õige: hoiame jätkuvalt hoolega seda piskut, mis seostub paari eelmise sajandiga ja saab otsa nõukaajaga, kui niimoodi lihtlabaselt asjad kokku võtta.