Tรตenรคoliselt oli see esimest korda elus, kui kogu keha tรคitus tรคiesti eheda adrenaliiniga. Olin justkui mitmesajakilone sangpomm, mis otseteed taevast alla sajab.
Eesti taasiseseisvumispรคeval, 20. augustil seadsin sammud Kuusiku lennuvรคljale. Suu ammuli vaatasin, kuidas taevast vรคikseid tรคppe sajab ja sajab. Need olid loomulikult ekstreemsportlased vรตi harrastajad. Parkla oli autodest pungil, samuti lennuvรคli inimestest. Selgub, et huvi langevarjuspordi vastu on suur, sest ennelรตunaks oli kohal poolsada inimest kui mitte rohkem. Vรคhe sellest, et kerge sabin oli paratamatult kรตhtu tekkinud, tuli lennuvรคljal umbes poolteist tundi veel praadida, enne kui jalad lennukisse sai.
Aega vรตttis kogu protsess seetรตttu, et Kuusikul on vaid รผks paar piloote, kes mitme lennuki vahet jooksid. Pรคrastlรตunal sain selga varustuse ning viidi lรคbi pooleminutiline koolitus. Kuna otsustasin esimese hรผppe teha koos professionaaliga, mitte รผksi, nรคidati vaid, kuidas tuleb hoida jalgu ja pead nii hรผppe ajal, lenneldes kui ka maandumisel.
Aeg lennukisse minna.
Mariliis Vest / foto: Martin Nurmik
Loe pikemalt 24. augusti Raplamaa Sรตnumitest
