Kui aasta alguses, jaanuaris näiteks, oleks öeldud, et ees ootavad karmid ajad, mis toovad endaga kaasa suure hulga meie liikumisvabaduste ja valikuõiguste piiramisi ning et me oleme valmis nõustuma selliste muutustega (vastumeelselt, kuid siiski), siis poleks seda usutud – liiga sürrealistlik tundus see pilt.
Ja ometi, vaid mõni kuu hiljem kutsus COVID-19 üle kogu Euroopa esile sõnul seletamatu ostupaanika, mis tõi omakorda kaasa kaubanduskeskuste tegevuse sunnitud vaibumise, peatas kogu maailma lennuliikluse, sulges Euroopas autoteed, tuletas taas meelde, et riikidel on piirid, pani kinni teatrid, kinod, raamatukogud, muuseumid, kunstinäitused ja muud kultuuriasutused ning muutis suurlinnad inimtühjadeks betoonkõrbeteks. Ja kõige selle kohal laiutas oma masendavalt halle tiibu inimeste teadmatusest ning varasemate kogemuste puudumisest toituv üleüldine hirm – kõik kartsid tundmatut haigust, mis oli tulnud ei tea kust ja võttis võimust üle kogu maailma.
Hirm uue tõve ees oli nii suur, et halvas tervishoiuasutuste tavapärase töö. Isegi patsiendid jagunesid kaheks – eesõigustatud olid uue haiguse kandjad, sest keegi ei osanud ju öelda, millega pandeemia lõppeda võib, kui see kontrolli alt välja lasta. Taustale jäid oma järge ootama ammu teada-tuntud tõbede kandjad, nende haiguste kulg oli etteaimatav ja lõpp kõigile teada.
Suvi tõi pisut lohutust. Piiranguid tõmmati koomale, üht-teist võis natuke vabamalt teha, kuid kõige kohale jäi hoiatus: kui te ei käitu nii, nagu me oleme soovitanud, siis tulevad kõik keeldusid tähistavad reeglid varasemast karmimal kujul tagasi. Me kõik tegime näo, nagu loodaksime, et sügis ei too endaga kaasa uue kohutava haiguse teist lainet, kuigi me ju teadsime, et sellest pole niikuinii pääsu, isegi mitte siis, kui me ühegi seatud piirangu vastu ei eksi.
Nii lõpetamegi seda aastat, nagu oleksime kellegi suure ja nähtamatuga sõjas. Meie päevi alustavad rindeteated, kus loetakse kokku pihtasaanud, raskelt haavatud ja hukkunud. Ja meid on pandud uskuma, et keegi ei ole kaitstud. Me oleme surutud oma korterikarpidesse, meid on tungivas toonis palutud üksteisega mitte lävida, sest muidu…
Õnneks on aasta viimased päevad toonud sellesse üleüldisesse masendusse õrna valguskiire: eesliini töötajaid on hakatud juba vaktsineerima ja kui kõik peaks kulgema plaanide kohaselt (me ei pea kahtlema, et need plaanid on olemas!), siis järgmisel sügisel uut lainet ei tule või kui peakski tulema, siis ei ole see enam tsunamina teelt kõike pühkiv, vaid palju-palju leebem. Uskuda tuleb, et ükskord muutub kõik jälle normaalseks, mitte küll päris endiseks, kuid siiski üsna elamiskõlblikult normaalseks.
Võtkem see lootus kohe algavasse uude aastasse kaasa, sest ega meil muid valikuid ju eriti olegi. Usk ja lootus annavad jõudu vastu pidada – järgmine sügis ei ole enam mägede taga!
Huvitav miks minu kommentaar kustutati? Kas RS on ka peavoolumeedia sabas lohisejaks hakanud?
Midagi pidi valesti minema, sest RS ei ole kustutanud ühtegi kommentaari.
Tegelikult oli komm mõni tund üleval. Aga tahaks väga teada kust te võtate, et meil mingi kava on olemas.Kas ükski lihtsurelik on seda näinud kaasaarvatud kõiketeadja Hepner kes muidu on tüütuseni sõnaosav. Ei maksa karta valitsust kritiseerimast kui ta on oma ülesannetega viletsalt hakkama saanud. Iga päev kus vaksineerimisega viivitatakse toob kaasa inimohvreid.