Kodanikualgatus „Tuled KAH metsa!“ kutsus inimesi teisel jõulupühal ehk 26. detsembril süütama küünlaid lagedaks raiutud riigimetsa lankidel. Tegemist oli sõnamänguga, mis tõmbas tähelepanu kõrgendatud avaliku huviga (KAH) aladele.
Üritusega liitusid sajad inimesed ja küünlaid süüdati raielankidel üle terve Eesti, kaasaarvatud Raplamaal. Aktsiooni eesmärk oli näidata otsustajatele, et metsa majandamine läheb inimestele väga korda ja hädavajalik on kaasata riigimetsa majandamisega seotud otsustesse senisest oluliselt rohkem teadlasi, kogukondi ja avalikkust.
Algatuse idee autor on loodusfotograaf Mati Kose. Ta rääkis, et kändudele küünalde panemise kui kunstilise fotolavastuse mõte tekkis tal juba üle 20 aasta tagasi, kui RMK tegevus tema hinnangul käest ära minema hakkas. „Aastal 2020 ja puhkemetsade hoidmisega seoses kogukonna aktiivile küünaldega märguandmist ühe võimalusena mainides võeti sellest mõttest kiiresti kinni ja sellega liitujate hulk kasvas kiiresti,” rääkis Kose.
Esmakordselt toimunud algatuse osalejate arv nii Pärnumaal kui ka kogu Eestis üllatas ja ületas korraldajate ootusi. „Eriti arvestades lühikest ajaakent, pühasid ja pandeemiat. Tänud kõigile, kes kaasa tulid ja metsa mälestasid!” ütles Kose.
Koset puudutas eriliselt männikute mälestamisürituse videot filmides 25 km pikkune tulukeste rivi Häädemeeste-Ikla maantee äärsetel raielankidel. „Ja ühtlasi on väga hea meel, et osalenud Eesti inimesed näitasid ka järgnenud hommikul küünalde koristamisega oma hoolivust ja vastutustundlikkust looduses ja loodusega käitumisel, mis näitab eeskuju ka riigiasutustele!
Ootame ja eeldame, et meie aktsioon osutus äratussignaaliks kõigile metsanduse ja loodusväärtuste hoidmise ja kasutamise eest vastutavatele institutsioonidele Riigikogust volikogudeni välja. Ootame ja nõuame, et kõrge avaliku väärtusega metsades ei toimuks edaspidi enam majanduslik vägivald, vaid taastatakse koostöös kogukondade ja ekspertidega ajalooline kaitsemetsade staatus ja säästlik hooldus,“ rääkis Kose.
See, kas sarnane algatus tuleb ka kordamisele, sõltub selle mõjudest. „Kõik sõltub sellest, kas ja milliseid arenguid nüüd riigimetsa haldamiseks loodud ja usaldatud organisatsioon ja neid ametkondliku ja poliitilise kilbiga varjavad isikud ja organisatsioonid ette võtavad,” leidis Kose. Ta lisas, et ei saa välistada veel laiemaid ja veel jõulisemaid otsedemokraatlikke algatusi edastamaks sõnumit, et sellisel moel pole võimalik jätkata.
Mis võiks aga olla märk, et algatus täitis oma eesmärgi? „Märk oleks see, kui endistes kaitsemetsades, rohevööndi metsades ja puhkemetsades lõpetataks tormijooks viimasele palgitihumeetrile. Märk oleks see, et lubamatut ja korvamatut põhiseaduslikku riivet kaitsemetsade kaotamisest lõpuks tunnistatakse ja nende ennaktempos rüüstamine lõpetatakse. Kasvõi ajutise ja arusaadava moratooriumina. Ja et seadusandlik ning täitevvõim ning FSC sertifikaati omav riigiasutus teeksid kõik endast oleneva, et taastada kodanike usaldus riigivõimu teostava seltskonna suhtes.
Et kodanikud valijad-maksumaksjad ei peaks öösel oma kodudes valvel ja hirmul olema, et äkki tuleb metsamasin nende koduõue taha puhkemetsa ja muudab selle pere elu ühe hoolimatu teoga igaveseks. Et kodanikud ei peaks oma maksuametile annetatud ja riigiaadli ülalpidamisele kuluvale rahale lisaks kokku klapitama kohtukulude ja ekspertiiside kulusid, et meie oma riigi ja oma maksude eest ülal peetavat seltskonda põhiseaduse täitmisele sundida!” arvas Kose.
