Uus aasta on alanud ja see tähendab, et erinevad ühendused teevad oma valikud, kellele alanud aastal suuremat tähelepanu osutada. Valitud on 2021. aasta lind, imetaja, puu ja nii mõnigi teine esindaja.
Aasta lind on kuldnokk (Sturnus vulgaris). Eesti Ornitoloogiaühing valis tänavu aasta lindu juba 27. korda. Ühtlasi tähistab ühing tänavu 100 aasta juubelit. Kuldnokka tuntakse kui täpilise musta sulestiku ja kollase nokaga kevadekuulutajat. Kuigi hinnanguliselt jääb 200–2000 kuldnokka Eestisse ka talvituma, ei õnnestu teda enamasti praegusel ajal Eesti pinnal kohata. Talvel silma jäänud musta sulestiku ja kollase nokaga linnu puhul on enamasti tegemist hoopis isase musträstaga. Kuldnoka kohtamiseks tuleb ära oodata märtsi algus. Eriti varajase kevade korral võivad esimesed kohtumised juba ka veebruari lõpus aset leida.
Eestis pesitsevad linnud talvituvad enamasti Lääne-Euroopas Briti saartel, Põhja-Prantsusmaal, Madalmaades ja Belgias. Kevadel siia tagasi rändav kuldnokk on Eestis üldlevinud ja tavaline haudelind, keda kohtab igal pool kultuurmaastikus – taluaedades, asulates, parkides, kultuurmaastikuga piirnevates metsatukkades. Kuldnokkasid pesitseb Eestis hinnanguliselt 200 000 – 250 000 paari.
Kuldnokk on suluspesitseja ja teeb oma pesa näiteks rähnide raiutud puuõõnde, aga ka müürides olevatesse aukudesse või ventilatsiooniavadesse. Ühtlasi on ta üks Eesti tuntumaid pesakastides pesitsevaid linde. Seetõttu on tema pesapaigad tihti just inimeste poolt paigaldatud. Ühise pesa ehitavad vanalinnud koos, kogudes pesamaterjaliks kuivi kõrsi, samblikke, puukoore ebemeid, kuid ka suuremaid (kajaka, varese) ja väiksemaid (värvuliste) sulgi.
Aprilli lõpus muneb emaslind pessa 4-7 helesinist, ligikaudu 3×2 cm suurust muna. Kuldnokkade seas tuleb tihti ette ka pesaparasitismi. See tähendab, et linnud püüavad oma mune teiste kuldnokkade pesadesse sokutada, et munade haudumine ja poegade kasvatamine teiste ülesandeks jääks. Kui see aga õnneks ei lähe, tuleb munad ise välja haududa. Seda ülesannet jagavad mõlemad vanalinnud. Pojad kooruvad juba 11-12 päeva pärast. Kolmanda elunädala lõpuks lahkuvad pojad pesast. Vanalinnud enamasti teist korda suve jooksul ei pesitse. Hiljemalt novembris rändavad nad tagasi oma talvitusaladele.
Allikas: https://eoy.ee/kuldnokk/aasta-lind/kuldnokk
Aasta loom on rott. Aasta looma valib Eesti Terioloogia Selts koostöös MTÜ-ga Aasta Loom, Looduskalendri, Tallinna Loomaaia, Eesti Loodusmuuseumi, RMK ja Eesti Jahimeeste Seltsiga. Imetajate seast valitakse aasta tegijat juba kaheksandat aastat. Möödunud aasta pühendati „lendavatele hiirtele” ehk nahkhiirtele. Oli seega paslik minna üle mittelendavatele hiirlastele, kelle seast suurimad on rotid.
Eestis elab kahte liiki rotte – rändrotid ja kodurotid. Teadmised nende kahe liigi kohta võiksid olla aga paremad. „Kuigi rotid on aastasadu elanud koos inimestega külg külje kõrval, on meie teadmised nende eluolu, leviku ja mõju osas meie kooslustele paljuski teadmata. Viimati uuriti Eestis rotte põhjalikumalt 1987. aastal, üle 30 aasta tagasi, mil Andrei Miljutin, zooloog ning terioloogia seltsi liige, kahe rotiliigi levikut kaardistas,” selgitatakse otsust just rott tänavuse aasta loomaks valida.
Rändrott ehk võhr pärineb algselt Hiinast, kust ta on levinud üle kogu maailma. Eesti aladele jõudis ta eelmise sajandi keskpaigas ja on tänaseks Eestis koduroti pisut välja tõrjunud ja tavalisem liik. Väliselt on teda kodurotist eristada keerulisevõitu. Kodurott on tavaliselt tumedam ja tal on pikemad kõrvad ja saba kui rändrotil. Peamine erinevus paistab olevat aga kahe roti iseloomus. Kodurott on rahuliku loomuga ja eelistab taimtoitu. Rändrott seevastu agressiivne ja eelistab liha süüa. Selle puudumisel ei ütle ta ka taimtoidust ära.
Rändrott poegib aasta ringi. Kodurott enamasti 2-6 korda aastas, aga heades tingimustes samuti aasta ringi. Tiinus kestab mõlemal kolm nädalat. Vastsündinud pojad on paljad ja pimedad. Nägema hakkavad nad kahe nädala pärast. Suguküpseks saavad rotid kahe kuu vanuselt.
Allikad: http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/RATNOR2.htm ja http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/kodurot2.htm
Aasta puu on harilik kadakas (Juniperus communis). Oma valiku puude seast on Eesti Looduse toimetus teinud juba alates 1996. aastast alates. Kadakas on Eestis tavaline puu, kuid eriti tihedasti kohtab teda Loode-Eestis ja saartel. Tegelikult on kadakas üks laiema loodusliku levilaga puuliike maailmas.
Aastate jooksul on inimesed kadakale palju kasutusvõimalusi leidnud. Temast saadakse aiateibaid, nikerdatakse kujusid, tehakse pärgasid ja kimpe ning kasutatakse saunas. Kadakas sisalduvatel eeterlikel õlidel arvatakse olevat raviomadusi ja nii leevendatakse tema abil köha, nohu ja kopsuhaigusi, aga ka reumat ja liigesehaigusi.
Haigestumise vältimiseks soovitatakse iga päev mõni kadakamari süüa. Marjadega aga kadaka puhul tegemist ei ole, kuna okaspuudel on käbid. Kadaka puhul kutsutakse neid marikäbideks. Emastaimede küljes olevaid marikäbisid saab vajadusel ka ette varuda, sest nende omadused säilivad kuivatades päris hästi. Parimate raviomaduste nimel tasuks aga silmas pidada, et korvi nopitaks ainult sinakasmusti marikäbisid.
Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/okaspuu/kadakas.htm
Veel mõned tänavused aasta tegijad:
Aasta sammal: harilik lehviksammal (Ptilium crista-castrensis)
Aasta liblikas: harilik päevakoer (Arctia caja)
Aasta orhidee: väike käopõll (Neottia cordata)
Aasta seen: lilla kübarnarmik (Hydnellum fuligineoviolaceum)
Aasta muld: rähkmuld
