Presidendivalimistest on vististi kõik juba midagi arvanud ja nii õnnestus minulgi kui väliskommentaatoril paar sõna raadios öelda. Tõepoolest, nagu ma juba Vikerraadios ütlesin, jääb aeg-ajalt mulje, et Eesti valib universumi direktorit, aga mitte presidenti.
Vaadates seda, missuguseid probleeme peaks tulevane president lahendama – alustades haigekassa puudujäägist ja lõpetades ühiskonna ühendamisega. Ometi on presidendil põhiseaduse paragrahv 78 punkt 1 järgi kohustus esindada Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises. Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne ütleb laiasõnaliselt, et vabariigi presidendil on kokku 19 ülesannet või pädevust, “millega taheti anda ammendav loetelu tema ülesannetest ja keelata nende laiendav tõlgendamine”. Ehk siis president ei ole tõesti universumi direktor, vaid tema ülesanded on täpselt määratletud. Seda siis eeskätt välissuhtluses.
Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne lisab, et “rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art(ikkel) 7 kohaselt loetakse riigipead riigi rahvusvahelise suhtlemise organite seas riiki esindavaks ilma erilise volituseta (ex officio). Esindamine rahvusvahelises suhtlemises ei tähenda üksnes suhtlemist teiste riikidega, vaid laieneb ka suhetele rahvusvaheliste organisatsioonide ja muude rahvusvahelise õiguse subjektidega (nt Püha Tool, Malta Rüütliordu).”
Mõneti meenutab olukord Euroopa Parlamendi valimisi, kus samamoodi on parlamendisaadikuil roll ja kohustus kaasa rääkida Euroopa asjades, unustamata muidugi ka koduseid huve. Ent ikkagi on europarlamendi valimisdebattidel läinud jutt peaaegu kohe kodumaa peale. Arusaadavalt, sest saadikud tunnevad ju Eestit kõige paremini ja eks igaühel ole ka mingi mure välja öelda. See kõik ei lähe aga kokku tegelikkusega, sest Euroopa Parlamendi saadik ei saa hakata teid sillutama või koole avama.
President saab muidugi üht-teist ära teha riigisiseselt. Ja see oleks tõesti keeruliste välis- ja julgeolekupoliitiliste küsimuste viimine rahvani. Nii näiteks tegi enne euroreferendumit 2003. aastal Arnold Rüütel, kes asus toetama Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Olid ju arvamusküsitlused näidanud sugugi mitte ühemõttelist poolehoidu ühendusega liitumisele.
Miks ei võiks tulevane president kõneleda rahvaga näiteks rändekriisist, piirilepingutest, Brexitist ja selgitada selle tegevuse juures ka Eesti huve? Kes tahab, see tuleb kuulama. Lisaks võiks president ulatuda ka venekeelsete elanikeni, kes suudavad küll vastu võtta teistsugust informatsiooni, mida neile paiskab päevast päeva Kremli kontrollitud meedia. On ju ETV+ deklareerinud, et nende prioriteet pole välisuudised ja jääbki küsimus, kust peaksid meie venekeelsed inimesed saama adekvaatset infot maailmas toimuva kohta. President ei suudaks kindlasti seda infolünka üksinda täita, kuid hakatuseks sobiks tema väga hästi.
Teine lugu on tõesti sellesama rahvusvahelise suhtlemisega. President on Eesti visiitkaart. Et Eesti on nii Euroopa Liidu kui ka NATO liige, kirjutab rahvusvaheline meedia presidendist pärast valimistulemuste selgumist ilmselt rohkem kui mingi muu väikeriigi puhul. Kui presidendiks peaks saama näiteks Mailis Reps, on kindlasti Läti meedia tähelepanu kõrgem, sest on ju Repsi abikaasa lätlane.
President võtab vastu oma kolleege riigipäid teistest riikidest. Enamasti siis, kui tegemist on riigivisiidiga. Iga välisvisiidi puhul koostab presidendi/peaministri/välisministri jt büroo koostöös külastatava riigi saatkonnaga memo külastatava riigi, sealhulgas selle riigi liidrite kohta.
Mõttemänguna võikski lühidalt arutleda, mida kirjutaksid saatkonnad meie presidendikandidaatide kohta ehk tekiks rubriik “kui ma oleksin välisriigi diplomaat”. Ja tulebki arvestada, et nad kirjutavad raporteid ka praegusest presidendikarussellist.
Siim Kallase puhul poleks kahtlust, et ära toodaks tema Euroopa Komisjoni taust ja ka varasem töö Eesti pea-, välis- ja rahandusministrina. Mõni usinam saatkond võib mainida ka temaga seotud rahaskandaale. Marina Kaljuranna puhul leiaks mainimist tema töötamine välisministrina, ilmselt rõhutataks samuti tema olemist Eesti suursaadikuna Venemaal Pronkssõduri kriisi ajal 2007.
Allar Jõksi, Mailis Repsi ja Mart Helme puhul oleks kohest infot saatkondadel kindlasti vähem, seda rohkem peaksid memo kirjutajad pingutama, et korralik teave oma riigijuhtideni jõuaks.
Tahame seda või mitte, aga Helmega seoses mainitaks ära EKRE ja seda seostataks teiste Euroopa äärmusparteidega.
Samas ei saa memode kirjutajad ka maad ja taevast kokku kirjutada – meid külastaval inimesel jääb memo lugemiseks aega tavaliselt lennukireisi jagu, mitte rohkem. Seega tuleb välja tuua põhiline.
Iseasi muidugi – ja seda kohtab tänapäeva maailmas järjest rohkem -, kui riigijuhid üksteist varasemast isiklikult tunnevad. Säärane tõenäosus on jällegi suurem Siim Kallase ja Marina Kaljuranna puhul, kes Euroopa Liidu kaudu oma kolleegidega on palju tutvusi sobitanud.
Iseenesest oleks kasvõi protokolliliselt huvitavam – aga loomulikult muidki aspekte silmas pidades -, kui Eesti presidendiks saaks naine. Mida hakkavad tegema siis koos riigipeade abikaasad (neile ju organiseeritakse aeg-ajalt eraldi programm)?
Kui Eesti presidendiks saab Marina Kaljurand ja USA presidendiks Hillary Clinton, siis oleks lihtsam – Bill Clinton võiks sundimatult jutelda Kalle Kaljurannaga. Clintoni visiiti ei pruugi toimuda, aga kindlasti toimub Läti presidendi Raimonds Vejonise visiit. Mailis Repsi presidendiks olemise puhul on võimalus, et Iveta Vejone ja Agris Repšs veedavad aega läti keeles vesteldes. Mida aga nad koos külastaksid, oleks muidugi iseküsimus.
Pärast 24. septembrit oleme muidugi targemad. Aga kindel võib olla selles, et me ei saa uut universumi direktorit, küll aga uue visiitkaardi, kes on Eesti riigipea nii Eesti Euroopa Liidu eesistumise kui ka riigi 100. sünnipäeva pidustuste ajal.
Erkki Bahovski
