Rapla maakonnas tähistati Eesti vabariigi 103. aastapäeva väga laialt. Olgu koroonaaeg või mitte, aga igaüks, kes tahtis, leidis endale mõnest maakonna nurgast sündmuse, kus pidupäeva õhkkonnast osa saada.
Kõik sai alguse juba kolmapäeva, 24. veebruari päikesetõusul. Raplamaa Sõnumid sõitis pidupäeval kaasa Kaitseliidu Rapla maleva pealiku major Valjo Toomingaga ning eesmärk oli jõuda nii paljudele sündmustele kui võimalik. Päev sai alguse päikesetõusul Rapla keskväljakul piduliku lipuheiskamisega.
Kell 7.31. Vabariigi aastapäeva tähistamine algab varakult. Igal aastal on see maagiline kellaaeg 7.31 hommikul, kui Kesk-Eestis tõuseb päike. Narvas toimub see mõni minut varem ja Kuressaares loetud minutid hiljem, aga Raplas tõuseb päike 24. veebruaril kell 7.31. Just poole kaheksaks oli lipuheiskamine planeeritud mitmel pool maakonnas. Lisaks Raplale tehti sama näiteks Kaereperes, Eidaperes, Keavas, Inglistel, Kehtnas ja Kohilas. Väga võimalik, et mujalgi.
Rapla keskväljakul algas tähistamine vallavanem Meelis Mägi sõnavõtuga. Kui ta oli kohaletulnud inimestele soovinud ilusat pidupäeva, järgnes lipuheiskamine. See oli ajaliselt sätitud täpselt päikesetõusuks. Rapla keskväljakul heisati hümni saatel tegelikult neli sinimustvalget trikoloori. Heiskasid noortevolikogu aseesimees Karl Pärtel Aasrand, Kaitseliidu Rapla maleva pealik major Valjo Tooming, vallavanem Meelis Mägi ja vallavolikogu esimees Margus Jaanson.
Varajasest kellaajast hoolimata oli keskväljakule kogunenud omajagu rahvast. Neile Rapla elanikele, kes tahtsid saada pidupäevast osa juba varahommikul, oligi kaks võimalust. Kas vaadata ETV-st otseülekannet riigilipu heiskamisest Toompeal või tulla kohale keskväljakule. Silma järgi hinnates oli kohal 30-40 inimest. Ehk oli üks kutsuv faktor ka see, et kosutuseks sai sooja teed ja kringlit. Isamaaliste lauludega esines segakoor Cantus. Kogu tseremoonia ei kestnud eriti pikalt. Kui arvestada juurde ka teejoomine ja kringlisöömine, võis kella kaheksaks hommikusele sündmusele joone alla tõmmata. Ent päev alles algas.
Kaiu
Kell 8.06. Võtame koos major Valjo Toomingaga ette tänase päeva esimese sõidu. Meid ootab Kaiu, distants 21 kilomeetrit. Teame, et Kaius algab vabariigi aastapäeva üritus kella üheksast ning seega on aega vabalt. 24. veebruar on igal aastal veidi kummaline päev, sest kunagi ei tea, milline on ilm – kas juba kevadine või jätkuvalt talvine. Tänavune aasta on muidugi täiesti erakordne. Koroonaviiruse leviku tõttu jäi ära kaitseväe paraad, mis muidu igal aastal toimub. Viimati jäi see ära aastal 2007. Toona olid väljas liiga krõbedad külmakraadid ning sõdureid ei tahetud välja külmetama saata.
Tänavu oli 24. veebruariks mänginud ilmataat hoopis teistsuguse vingerpussi. Kõnniteed olid liiga libedad. Teid kattis kiilasjää, mille peal oli omakorda vesi. Ainuüksi püstijäämine oli paras mustkunst. Polnud üldse imestada, et päev varem ehk 23. veebruaril oli Tallinnas sattunud erakorralise meditsiini osakonda keskmiselt üks patsient kolme minuti kohta.
Pärast aja parajaks tegemist jõudsime Kaiusse kohale kell 8.40. Isegi see andis paarkümmend minutit vaba aega. Hea oli silmata, et Kaiu rahvamaja esised teed olid liiva ja kivikestega üle puistatud. See aitas julgemalt samme seada. Tähelepanuväärne oli ka see, et mitmed inimesed sõitsid Kaius ringi Soome kelguga. Päris nutikas lähenemine. Muudmoodi oleks väga kergelt võinud libedal teel selili käia.
1941. aasta traagilised sündmused
Kaiu kultuurielu pikaaegne vedaja Aivo Sildvee asjatas rahvamaja ümbruses juba varahommikul. Ta rääkis, et nii kaua kui tema mäletab, on Kaius alati tähistatud vabariigi aastapäeva kell üheksa hommikul. Inimesed juba teavad seda, õieti ei pea reklaamigi tegema. Vaatemängu pakkus Kaiu kohalik Kaitseliidu rühm väikese paraadiga.
Kell 9. Kaiu rahvamaja kõrval kerkib masti Eesti lipp, taustaks kõlab plaadilt Eesti hümn. Lipu tõmbavad masti kaks kohalikku kodutütart, kes viibisid sealsamas laagris. Aivo Sildvee soovis lühikeses sõnavõtus Kaiu rahvale ilusat pidupäeva ning kutsus kõiki lühikese jalutuskäigu kaugusele Coop Kaiu kaupluse kõrvale. Seal paikneb mälestuskivi 1941. aasta traagilise suve kõikidele ohvritele. Kivile paigutatud plaadil on välja toodud kümme nime, kes sel aastal punavõimude poolt hukati. Kivi paigaldati kaupluse kõrval asuvale platsile Eesti vabariigi sajanda aastapäeva puhul.
Kõne pidas Leino Vessart, kes kõneles toonastest sündmustest ning mälestuskivi saamisloost. Sõnavõtuga esines ka endise Kaiu valla viimane vallavanem Ülle Kiviste. Ta küll tõdes, et ei osanud oodata, et peab kõnet pidama hakkama, kuid esitas siiski sütitava sõnavõtu. Ühtlasi lubas ta kevadel käia väetamas mälestuskivi kõrval kasvavat kibuvitsapõõsast, mis ei ole jõudsalt kasvama hakanud. Samas on sümboolsus kergesti tabatav. Nii nagu kibuvitsad, oli ka nende meeste elutee okkaline, kelle nimed nüüd mälestustahvlile on kantud. Järgnes tordisöömine ja siis said huvilised hakata kinos vaatama filmi „Hüvasti, NSVL”.
Naiskodukaitse pühalik tõotus
Kell 9.28. Valjo Tooming ütles, et peame edasi kiirustama. Märjamaal algab plaani järgi sündmus kell 10 ja väga võimalik, et oleme juba praegu hiljaks jäänud. Järelikult Kaiusse kauemaks jääda ei saa, sõidame edasi. Vahemaa kahe asula vahel on mööda maanteed 45 kilomeetrit. Võtame auto peale ka kaks Märjamaalt pärit noorkotkast, kes viibisid Kaius laagris.
Jõuame napilt kella kümneks Märjamaa kiriku juurde. Pühakojas peetakse jumalateenistust ja seetõttu viibib veidi ka õues toimuva tseremoonia algus. Märjamaa kiriku juurde ei ole kogunenud eriti palju rahvast, umbes kakskümmend inimest. Küll aga on sealne tseremoonia oluline, sest pühaliku tõotuse annavad uued naiskodukaitsjad. Kokku on neid seitse. Märkimisväärne on see, et nende seas on ka Naiskodukaitse organisatsiooniga taasliitujaid. Need naised on olnud organisatsiooni liikmed, ent mingil hetkel sellest kõrvale jäänud. Nüüd saavad nad oma teed vormikandjana jätkata.
Libedad kõnniteed annavad tunda ka Märjamaal. Ettevaatlik tuleb olla isegi kaht sammu astudes, et väikesest trepist üles minna. Ilma naljata! Halvemal juhul võib libiseda ja trepist alla kukkuda.
Kell 10.20. Jumalateenistus kirikus lõpeb ning kirikulised tulevad Vabadussõja mälestussamba juurde. Lühikese sõnavõtuga esineb vallavanem Meelis Välis, kes soovib oma valla rahvale kaunist pidupäeva. Vabadussõjas hukkunud sõdurite mälestusmärgile asetatakse pärjad. Need asetatakse Märjamaa vallavalitsuse ja volikogu, Kaitseliidu Rapla maleva ja Erakond Isamaa poolt. Kui vanded on antud, kõned kuulatud ja pärjad asetatud, saab maitsta värskeid vastlakukleid.
Märjamaa vallas tähistatakse vabariigi aastapäeva mujalgi. Näiteks asetatakse pärjad Kivi-Vigala Vabadussõja ausambale, mis on kirikuga kokku ehitatud. Märkimisväärne on see, et tegemist on 45 meetri kõrguse torniga, mis samal ajal on kiriku torn ning mälestussammas Vigala meestele, kes hukkusid 1905. aasta talurahvarahutustes, Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas. Seekord me major Valjo Toomingaga Kivi-Vigalasse sõitu ette ei võta. Selle asemel asume teele Juuru suunas.
Juuru
Kell 10.38. Hakkame Märjamaalt sõitma Juuru poole. Taas on õhus oht, et jääme hiljaks, sest Juuru kiriku juures algab pidulik jumalateenistus kell 11. Kahe asula vaheline distants on 40 kilomeetrit. Kui pargime auto Juuru kiriku ette, siis kellad juba helisevad, järelikult on teenistus õige pea algamas. Kell on mõned minutid 11 läbi.
Juurus muide ei ole ühtegi Vabadussõja mälestussammast. Selle asemel paikneb kirikus altari kõrval mälestustahvel, kuhu on kantud Juuru piirkonna meeste nimed, kes Vabadussõjas oma elu kaotasid. Just sinna asetatakse enne 24. veebruari jumalateenistust pärjad. Nende eest kannavad hoolt Kaitseliidu Rapla malev ja Erakond Isamaa esindaja Heiki Hepner. Pidupäeva puhul peetud jumalateenistuse viis läbi kirikuõpetaja Kalle Kõiv ning sellest võttis koos kooriliikmetega osa umbes kakskümmend inimest. Teenistus kestis kokku tund aega, võib-olla veidi vähem.
120 kilomeetrit
Kell 12.02. Asume teele, et tagasi Rapla poole sõita. Erinevalt kahest eelmisest sõidust on seekord aega piisavalt. Täpselt kell 12 algas Rapla kirikus jumalateenistus, aga ilmselgelt selle alguseks me Raplasse tagasi ei jõua. Tegelikult ei ole me seda isegi plaaninud. Distants Juurust Raplasse on 14 kilomeetrit. Sõidu ajal räägib major Tooming, et päev on juba pikk olnud. Ta ärkas hommikul kell 5.30 ning hakkas Rapla poole sõitma kell 6.30. Kõik selleks, et olla päikesetõusuks Rapla keskväljakul.
Nagu eelnevalt juba öeldud, oli Tooming üks neist, kes päikesetõusu ajal lipu heiskas. Nüüd on kell saanud juba 12.18. Pargime auto Rapla kiriku aia äärde. Vabadussõja mälestussamba juures on väljas auvalve, kuigi piduliku tseremoonia alguseni jääb sel hetkel julgelt 20 minutit. Otsustan minna kirikusse ja jumalateenistusest osa võtta. Vastasel juhul tuleks need paarkümmend minutit lihtsalt õues oodata. Kirik on peaaegu tühi, ehk kolmkümmend-nelikümmend inimest on kohal. Kindlasti hirmutab paljusid koroonaviiruse levik.
Kell 12.42 saab teenistus läbi ja kõik kogunevad kirikuaias asuva Vabadussõja mälestussamba juurde. Pikka tseremooniat seal ei toimu. Raplamaa Omavalitsuste Liidu ja Rapla vallavalitsuse esindajad asetavad mälestussambale pärjad ning inimesed süütavad küünlaid. Kell 12.48 on üritus läbi ning see märgib ka meie ringsõidu lõppu mööda Raplamaad.
Vabariigi aastapäeva tähistati avalikult ka teistes paikades. Näiteks Purkus, Vahastus ja Lelles, aga nendesse kohtadesse me ei jõudnud. Lihtne arvutus näitab, et meie ringsõidu pikkuseks maakonnas kujunes 24. veebruari ennelõunal 120 kilomeetrit. Selline kilometraaž võimaldas piiratud ajaaknas osa võtta neljast üritusest. Tõdesime, et pidu peeti nii mitmes paigas, et iga huviline oleks saanud valida endale sobiva koha, kui ta oleks vaid tahtnud.
Erinevusi võrreldes varasemate aastate tähistamisega võis märgata mitmeid. Kõige silmatorkavam oli maskide kandmine. Veel aasta tagasi ei oleks keegi osanud ette kujutada, et EV 103 ajal kannavad kõik meditsiinilisi maske. 12 kuud tagasi oleks see võinud kõlada kauge tulevikustsenaariumina, kuid sel aastal oli see reaalsus. Sarnasusi eelmiste aastatega oli muidugi ka. Ennekõike pidulikkus. Olenemata keerulisest ajast sai mitmel pool meie maakonnas tunda vabariigi aastapäevaga kaasnevat pidulikkust. Elagu Eesti!
