Anne Ummalas
Inimkonna rõivavajadus on muinasajast alates aina kasvanud. Perele vajalike rõivaste valmistamine on olnud sajandeid naistele täiskohaga töö.
Rõivaid läks põhjamaades vaja rohkem ja suure pere puhul polnud see niisama lihtne töö. Kõik kangad tuli algusest lõpuni ise teha, käsitsi. Ja ka kõik rõivad tuli algusest lõpuni ise valmis õmmelda, samuti käsitsi, nõela ja linase niidiga. Kui küladesse hakkasid ilmuma esimesed paremate oskustega rändrätsepad, lasti suuremad rõivad – kasukad, kuued, püksid – neil valmistada. Linnades tekkisid kutselised rätsepad, kellel oskused ja kogemused veelgi suuremad ja käed käisid imekiirelt. Selle suure töö eest tuli aga tellijal tasuda päris kopsakas summa.
Nii pole midagi imestada, et suure töö hõlbustamiseks hakkasid nutikamad leiutama masinaid, mis õmblustöö meie eest ära teeks. Ja juba 1755. aastal patenteeriti Inglismaal esimene õmblusmasin. See küll erilist menu ei saavutanud, kuna tema töökiirus oli väga madal. Masin tegi ahelpistet. Ka järgmised patendiametisse jõudnud õmblusmasinad tegid just ahelpistet. Ahelpiste hargneb aga väga kergelt ja neist masinatest ei saanud kaubaartikleid. Esimene tõsiselt töötav ahelpiste õmblusmasin toodeti alles aastal 1929.
Tänapäevase õmblusmasinani jõudmiseks pidid veel mitmed mehed oma leiutaja-andeid katsetama. Teiste seas ka prantsuse rätsep Barthelemy Thimonnier, kes leiutas puust korpusega õmblusmasina. Masin kasutas ühte niiti ja õmblusjoon ei olnud sirge, vaid pigem tikandi moodi. Selliseid masinaid ehitati väidetavalt lausa 8 tükki ja nendega õmmeldi sõjaväele vorme. Nagu paljud muudki leiutised on tekitanud palju pahandusi ja skandaale, põletasid Thimonnieri vabriku pahased rätsepad, kes kartsid oma tööst-teenistusest ilma jääda.
Vahepeal on oluline mainida veel üht leiutist, mis võimaldas hilisemat õmblusmasina arengut nii, nagu me seda teame. Nimelt 1833.-34. aastal leiutas Walter Hunt masina, millel oli omapärane nõel. Selle nõela teraviku tipus oli silm, millest torgati niit läbi. See masin kasutas juba kahe niidi ristuvat pistet. Väidetavalt Walter Hunt seda aga ei patenteerinud, muretsedes, et paljud rätsepad jäävad tööta. Eks tal oli õigus ka.
Esimese korralikuma süstikpiste masina leiutas Ameerikas 1843. aastal Elias Howe. Masin oli puust, aga 1845. aastal valmis juba metallist prototüüp. Selle masina nõel liikus horisontaalselt ja kangas liikus nõela eest läbi vertikaalselt. Liikuma pandi masin vändaga. See masin oli paljudele oma puudustele vaatamata päris õmblusmasina moodi. Kõige olulisem masina juures oli piste tekkimise mehhanism. Selleks kasutas Howe silmaga nõela, mis viis niidi läbi kanga, teiselt poolt tuli süstikuniit, mis liikus läbi nõelaniidi aasa ja tekkis piste. Samasugune piste süsteem on kasutusel siiamaani.
Howe’i masin aga eriti kasutust ei leidnud, esialgu. Mõne aasta pärast aga hakkas tekkima „uusi õmblusmasinaid“, mis kasutasid mitmeid Howe’i leiutatud detaile ja kasutavad siiamaani. Puhas pole ka Singeri suur ja kuulus bränd. Elias Howe kaebas kõik oma leiutise matkijad kohtusse ja sai seeläbi päris jõukaks meheks. Näitena võiks tuua, et edaspidi maksis Singeri masina looja talle iga müüdud masina pealt 1 dollari ja 15 senti.
Meile tuntud õmblusmasinate ajalugu algabki loomulikult Isaac Merritt Singerist ja 1850. aastast, mil Singer pani õmblusmasinal revolutsiooniliselt nõela üles-alla ja kanga horisontaalselt nõela alt läbi liikuma. 1853. aastast alates hakati Singer Manufacturing Company nime all õmblusmasinaid tootma ja juba 1889. aastal valmis samas ka esimene elektriõmblusmasin. Esimesed Singeri õmblusmasinad aga kasutasid liikumiseks õmbleja jalgu. Nimelt liigutas õmbleja jalaga pedaali ja sai kahe käega suunata kangast. Hiljem tulid tagasi ka vändaga töötavad masinad ja muidugi lõpuks elektrimootoriga masinad.
Sealtpeale on õmblusmasinate areng olnud kiire ja menukas. Singeri suurt leiutist on kasutanud ära ka paljud teised tootjad, kelle masinad on sama head ja töökindlad. Singeri edu taga on aga kindlasti suurepärane turundus. Isaac Singer oli päritolult juut ja juudi ärivaist oli siin täiesti omal kohal. Singeri masinate müük kasvas kiirelt kogu Euroopas. Paljudes maades olid Singeri esindused ja kohalikud agendid, kes viisid läbi nii müügitööd kui ka kursusi klientidele. Õpetati kasutama õmblusmasinaid ja nende võimalusi. Kursuste varjatum mõju oli ka moetrendide mõjutamine nii linna- kui ka maanaiste seas. Singeri õmblusmasina kasutusjuhendeid on tõlgitud 54 keelde. Kuna selline uus leiutis oli kallis, pakuti ka järelmaksu võimalust, mis kasvatas masinate läbimüüki veelgi.
1850-ndad aastad olidki õmblusmasinate osas suure läbimurde aeg. Nii Euroopas – Saksamaal ja Inglismaal põhiliselt – kui ka Ameerikas sündisid mitmed kompaniid, mille toodete hulgas olid muuhulgas ka õmblusmasinad. Tööpõhimõtted olid masinatel sarnased, aga eks iga tootja proovib midagi toredat juurde lisada. Nii saab tänapäeval osta masinaid, mis teevad sadu kaunistuspisteid või lausa ise tikivad, masinaid, mis õmblevad ainult nööpauku või ääristavad kangaid või teevad trikookangastele sobivaid õmblusi.
Vaadake üle oma kodused vanaema varud, äkki on veel mõni tore õmblusmasingi temast alles jäänud. Proovige see tööle panna ja tegelikult saate väga hea ja töökindla masina, millega püksisääri lühemaks teha või kardinaid palistada. Iga töö jaoks ei pea ostma kallist ja uut masinat, kui ka vana ja veidi moest läinud masin oma tööd korralikult teeb.
Põnevat lugemist õmblusmasinate kohta:
Wikipeedia
Sewmuse.co.uk
