Kui Raplamaal otsitakse inimest, kes teaks ja tunneks õmblusmasinaid kui oma viite sõrme ja oskaks neid asjatundlikult parandada, siis üks põhilisi oma ala meistreid, kelle poole pöörduda soovitatakse, on Toivo Tunnel.
Võib lausa öelda, et õmblusmasinate parandamine on Toivol veres, kuna tema isa Ilmar Tunnel oli Raplas legendaarne õmblusmasinate parandaja kõrge eani (86-aastaseni) välja.
Poisikesepõlves oli Toivo lemmikmänguasjaks tööriistakast, mis vaikselt juba andis aimu sellest, millist sorti ala talle tulevikus sobida võiks. Täpsemalt sai aga kõik alguse aastal 1977, kui ta asus pärast põhikooli lõppu õppima tollase nimega Rapla keskkoolis. Selleks, et pärast pikka koolipäeva saaks koos isaga minna koju, mis asus 6 km kaugusel Raplast, tuli kuidagi aega parajaks teha. Nii hakkas Toivo käima isa töö juures, kes töötas tolleaegse Klementi-nimelise õmblustootmiskoondise Rapla osakonnas õmblusmasinate mehaanikuna.
“Pärast tunde läksin isa juurde, algul vaatasin ametit kõrvalt, tasapisi tekkis huvi, mis kestab siiamaani. Umbes aasta pärast avati juba tööraamat ja asusin kohakaaslusel tööle,” rääkis Toivo, lisades, et ta mäletab, kuidas töötamiseks tuli koolist võtta nõusolek (tõend), et õppimisega on kõik korras.
Suurema osa teadmisi sai Toivo, olles õpipoisiks meistri, oma isa käe all. Pärast keskkooli asus ta diplomit taotlema tollasesTallinna 19. tehnikakoolis, kuigi tegelikult oli amet tal selleks hetkeks selge. Kõige olulisem on aga praktika ja veel kord praktika, nii et Toivo meenutas, kuidas isegi armeeteenistuses olles tuli tal ohvitseriprouade õmblusmasinaid parandada.
Kui küsida, mis on see, mis teda nii pikki aastaid on hoidnud õmblusmasinate remondi juures, vastas Toivo, et talle lihtsalt meeldib nokitseda. “Meeldib mitte uue jupi külgekruvimine, vaid hoopis see, et vana asi korda saab. Vahel on vaja veidi küll leiutada või hoopis midagi ringi teha,” lisas ta.
Nüüdsel ajal tegeleb Toivo tööstuslike õmblusmasinatega, töötades tööriideid valmistava ettevõtte Rudotex OÜ meeldivas seltskonnas. Kuid paljud kodusedki kasutajad toovad oma kalli töövahendi just tema juurde parandusse. Kui uurida, mis on peamised põhjused, mille pärast üldse oma masin tema juurde tuuakse, tsiteerib Toivo oma kliente: “Masin ei õmble”, “Jätab pisteid vahele”, “Lõhub niiti”, “Piste halb” või “On täitsa katki”.
On aga muresid, millega koduse õmblusmasina kasutaja saab ka ise hakkama ja mis ei vaja ilmtingimata parandaja kätt. Näiteks võiks Toivo arvates ise hakkama saada masina õlitamisega, nõela vahetamisega ja väga oluline on ka masina puhastamine. Need on kolm kõige tähtsamat asja, kõik ülejäänud mured on masina parandaja teema.
Nõela puhul on oluline jälgida, et see õiget pidi sisse pannakse. Erinevatel masinatel võib see käia erineval viisil. Samuti tuleb jälgida nõela ja niidi jämeduse suhet: kui see pole õige, võib õmblemisel tõrkeid ette tulla.
Vana ja uue masina eest hoolitsemisel on Toivo sõnul selge vahe sees: vana on vaja õlitada, et ta õmbleks, uut tuleb lasta aga aeg-ajalt hooldamiseks lahti võtta ja seda tööd kodus inimene ise ei tee, see vajab siiski professionaali kätt.
Õmblejatele paneb Toivo südamele, et kindlasti tuleb kasutada kvaliteetseid nõelu, mis sobituvad ka kangaga, mida parasjagu õmmeldakse. Ja oma töövahendi eest tuleb kindlasti hästi hoolt kanda, et see kaua oma omanikku teeniks.
Paljud õmblemisega tegelejad eelistavad mitme funktsiooniga uusi masinaid, kuid on neidki, kellel uue masina kõrval ka vana Singeri masin täiesti töökorras ja kasutuses. Kui aga vana Singer väsimuse märke näitab, kas siis üldse annab seda korda teha? On neile üldse varuosasid saada? Toivo sõnul on neid ikka võimalik korda teha. Poest neile küll varuosasid saada ei ole, kuid vanakraami poodidest, laatadelt ja oksjonitelt on võimalik varuosi leida ja hankida.
Need, kes plaanivad õmblusmasinat osta, küsivad Toivolt ka vahel nõu, millist masinat osta ja missugusest hinnaklassist. Mingeid kindlaid, kõigile sobivaid reegleid selle kohta, mida masina ostmisel silmas pidada, ei ole. Ennekõike tuleb Toivo sõnul inimesel enda jaoks selgeks teha, mille jaoks masinat kasutama hakatakse ja kui palju seda kasutatakse.
Toivol on kodus ka mõned erilisemad õmblusmasinad. Päris koguks on seda tema arvates küll palju nimetada, kuid mõned masinad on aastate jooksul siiski kogunenud. „Olen omandanud enda jaoks erilisemaid masinaid, näiteks kunagine perenaiste unistus DDR-i ”Veritas” (mida sai ostuloaga) või siis Vene ime – 1960-ndate õmblusmasin “Tuula”. Muidugi ka täiskomplektne klassikaline “Singeri massin” (mille alt läheb kõik läbi) ning eriline inglise kaunis masin “Victoria” aastast 1910. Haruldane eksemplar on vana Rootsi armee õmblusmasin “Freia”,“ rääkis Toivo.
Ise ei ole ta väga tihti õmblusmasina taha õmblema sattunud, kuid kui keegi on midagi kokku traageldanud, siis selle õmbleb ta kokku küll ja nööpaugu tegemisega saab ta ka hakkama.
Seda, et viimane aasta on pannud inimesed rohkem kodus istuma ja õmblemisega tegelema, tajub ka Toivo. Seda, et noored, keda ei huvita massimood ja -toodang, on hakanud ise õmblema, näeb ta ka oma tütre pealt.
