Koos vaktsineerimisvõimaluse tekkimisega kerkis jõuliselt esile eesliinitöötajate teema. Erinevad ametkonnad püüdsid teha – ja tegid ka – kõik, et nende haldusalasse jäävad inimesed saaksid selle austava nimetuse vääriliseks. Seda enam, et koos aunimega kaasnevad ka mõningad privileegid.
Tahtmata siinkohal kellelegi näpuga näidata, tuleb siiski küsida, kas ühiskonna klassidesse jagamine on kriisi ajal õigustatud. Olgu, tervishoiutöötajate puhul küsimust ei teki – loomulikult on kogu meditsiiniala eesliin ja kuulubki tervikuna esimeses järjekorras vaktsineerimisele. Aga nõustuge, et sealt edasi on asi pisut lappama läinud.
Uued tõsised piirangud, mida teadusnõukogu on valitsusele kangekaelselt peale surunud ja mida opositsioonipoliitikud on valitsuselt ka karmilt nõudnud, sunnivad meid kõiki järjest jäigemalt oma kodudesse. Peaministergi on nõudlikult soovitanud, et kodanikud peaksid üksteisega vähem kokku puutuma. Alates homsest on distantsõppele (ehk „kodukooli” lapsevanemast „koduõpetaja” käe alla) suunatud ka algklasside õpilased. Lisaks tehti lapsevanematele ettepanek põnne äärmise vajaduseta lasteaeda mitte viia. See tähendab, et emad või isad peavad ise nendega koju õiendama jääma.
Kui uued piirangud ja rakendused nüüd teoks saavad ja selgub, kui palju inimesi lisaks varasemale töötud või tööta on (tööta ei ole sama, mis töötu!), joonistub selgemalt välja tegelik eesliin ehk need inimesed, kellel puudub võimalus töökohta maha jätta ja „oma urgu” tõmbuda. Ka kõige karmimate piirangute ajal ei kujuta me elu ette toidukauplusteta, apteekideta, ühistranspordita, postivedajate, kulleriteta. Me küll ei mõtle sellele, aga teame, et ka paljud tootmisettevõtetes töötavad inimesed ei saa kodukontorisse kolida. Tegelikult moodustavadki tõelise eesliini just need, kes jäävad ka kriisis meie elus püsimise eest hoolitsema. Muide, meil ei tule see tavaliselt meeldegi, et ka neil on pered ja lapsed…
