Kui mitut kriisi me tahame?

Mathura Margus Lattik, kirjanik ja tõlkija

Ma ei maga juba ammu kuigi hästi, olgugi et see statistikanumbreis ei kajastu – ma pole ei haigestunu, tervenenu ega vaktsineeritu. Olen paraku üsna hea immuunsusega inimene, kes on aastaid teinud sporti, karastanud ennast külmas vees ja värskes õhus, toitunud tervislikult. Ometigi ei muuda see mind ühiskonnas toimuvast sõltumatuks.

Mõtlesin juba mõned päevad tagasi, kui suurest meediast käis vaimustusega läbi teade Euroopa Inimõiguste Kohtu arvamusest, et kohustuslik vaktsineerimine on demokraatlik ja seaduspärane, et sellest uudisest saaks üks-ühele suurepärase luuletuse. Vaja oleks panna ainult pealkiri, “Õhtumaa surm”. Sest on raske ette kujutada, kuidas saaks rääkida endiselt indiviidi suveräänsusest – euroopaliku maailmavaate väidetavast aluspõhimõttest –, kui seda, mida inimene omaenda ihuga teha võib ja tegema peab, saab otsustada riik.

Pärast viimaste päevade sündmusi Toompea lossi ees ja Vabaduse platsil ei maga ma kuidagi paremini. Näen, et hakkan kasutama sõnu, mida Eesti kontekstis poleks kunagi oluliseks pidanud: peavoolumeedia, (enese)tsensuur, kallutav propaganda. Aga kui sisuliselt mahavaikitud seadusemuudatus politseile (või siis täpsemalt küll politseid volitavale Terviseametile) nakkushaiguste ohjeldamiseks täiendavate õiguste andmiseks päädib selle vastu rahumeelselt demonstreerivate inimeste vahi alla võtmise ja trahvimisega ning peaminister maigutab samal ajal hommikusaates, et Eestis on gruppe, kes soovivad näidata meid lõhestununa,ⁱ siis, nagu öeldakse, midagi on pildil valesti. Sest ma pole viimastel päevadel näinud ei peaministrit ega õigupoolest ühtki võimuesindajat üritamas meeleavaldajatega dialoogi astuda või isegi oma otsuseid avalikkuses selgitada.

Pigem vastupidi – teisitimõtlejate naeruvääristamine ja pisendamine ning nüüd siis ka karistamine kõnelevad rohkem sellest, et eesmärki dialoogist polegi, on vaid eesmärk kuuletumisest. Sest kuidas kõige lihtsamini vabaneda teisitimõtlejast? Tee temast dissident. Aja hirmutatud inimene nurka ja kui ta sind ründab, süüdista teda agressiivsuses ning kuuluta ta ohuks. Ja seejärel ahista teda nendesamade vahenditega, milleks sa endale “ettenägelikult” oled juba erivoli andnud.

Mulle tundub, et kui aasta tagasi haaras maailma esimene koroonapandeemia, oli selles midagi katarsiselaadset. Selles leinas oli palju siirust, mis meid inimkonnana kõigi kaotuste ja piirangute kiuste kuidagi ühendas. Nüüdseks on aga sellest samast pandeemiast ja leinast saanud suuresti poliitiline ja ideoloogiline mõjutusvahend. Või vähemasti ei ole langetatud otsuste taga ainuüksi küsimus teaduslikkusest või mitteteaduslikkusest, nagu seda meile püütakse esitleda.

Sest pole olemas ühte ja ainsat, loetletud meetmetega piiritletud teaduslikku tõde koroonapandeemiast, niisamuti kui meil pole sellest viirusest endast ka Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul lõplikku selgust. Ametliku narratiivi kaalud pole seetõttu mitte enam viltu, vaid suisa kreenis, kui öeldakse, et ühel kaalukausil on rahva haigestumine või mittehaigestumine ühte konkreetsesse viirusse ning teisel kaalukausil pole justkui mitte midagi.

Niisamuti kui et ühel kaalukausil on valimatu, kõikihõlmav vaktsineerimine ja teisel pole taas kord justkui mitte midagi, sh pole küsimusi võimalikest lühi- või pikaajalistest kõrvalmõjudest ega ka sellest, mis juhtub vaktsineerimisel näiteks selle inimese immuunsusega, kelle organismis on antikehad juba olemas. Viroloog Merits ütleb, et vahet pole, mis vaktsiin, mis üksikasjad, lihtsalt süstige.ⁱⁱ Aga antagu mulle andeks, säärane üldistamine ei ole minu jaoks kellegi teadus.

Et langetada kainet ja võimaluste piires parimat otsust, oleks vaja vähemalt arutlust sellest, mis kõik praeguse olukorra kaalukaussidel lasub – sedasama arutlust, mida nüüdsest taunima asutud. Oleme me korragi tõsiselt küsinud või analüüsinud, mis toimub meie rahva vaimse tervisega, meie lähedustaju ja sõprussuhetega, meie loomejõu ja eneseusuga? Milline on piirangute pikaajaline mõju meie laste ja noorte haridusele või nende spordiharjumustele? Või kas ka kasvav stress võib muuhulgas mõjutada haigestumiste ulatust ja tõenäosust, nagu väidab uuringute põhjal näiteks Ameerika neuroteadlane Lisa Feldman Barrett?ⁱⁱⁱ

Sest isegi kui nende küsimuste järel jääksid endiselt sõelale needsamad meetmed, mis kehtivad täna, oleks meil siis vähemalt teadmine, et oleme vaadanud kriisi kompleksselt ning meil oleks rohkem lootust, et majanduskriisiks kasvanud tervisekriisist ei saa samal ajal veel ka sotsiaalset kriisi, mille haavu parandame pärast võib-olla veel kauem kui majandust või tervist.

Meeleavaldusi vaadates tuleks ennekõike kasutada mõistvust – usun, paljud need inimesed on tänaseks kaotanud turvatunde. Neid pole kuulatud ja nendega pole ka kõneldud. Nende eest ei seisa justkui keegi. Aga kui jääb ainult käsuliin, on raske kelleltki oodata solidaarsust – see pole siis lihtsalt enam nende inimeste Eesti. Ja küsimus on, kas me tahame, et oleks?

i https://menu.err.ee/1608173563/kaja-kallas-on-gruppe-kes-soovivad-naidata-et-oleme-lohestunud

ii https://www.err.ee/1608173800/merits-pole-mingit-pohjust-oodata-mingi-kindla-vaktsiini-saabumist

iii https://www.psychologicalscience.org/observer/mind-body-illness-amidst-pandemic-opportunities-for-discovery