Kukitemuki: Emad filmides: leinas sihi kaotanud ja leidnud

Lühikese vahega võis ETV vahendusel näha kahte prantsuse sugemetega väga haaravat filmi, mis jutustasid loo emadusest. Põnevad, valusad ja ilusad filmid, mis mõjusid ajatutena oma põhisõnumites, olid hea viis oma argimured maha raputada ja mõtiskleda, kas või selle üle, mis tegelikult on oluline.

Esimesena jõudis teleekraanile 2018. aasta Belgia-Prantsuse film „Emainstinkt” (Duelles). Film algab stseeniga, kus üks ärevil naine püüab märkamatuks jääda, tõmbab kardinaid ette ning hiilib mööda majaesist. Võiks arvata, et juhtunud on midagi koletut, kuid vaataja ja koju saabunud Céline saavad ühel ajal ehmatatud üllatuspeoga.

Too ärevil naine avastseenis on Alice (Veerle Baetens). Tema ja Céline (Anne Coesens) on naabrid. Nad on täiuslikud 1950-60-ndate koduperenaised. Soengud alati ideaalselt sätitud, seljas kleidid ja seelikud, jalas kõpsuvad kingad. Daamid. Ka murul põlvitades ja rohides. Nende abikaasad on töökad mehed. Päeval nemad kodus ei ole, õhtul söövad kõhu täis, võtavad klaasikese ja istuvad teleri ees.

Naised on lähedased sõbrannad. Neil on üheealised pojad Theo ja Maxime. Juhtub mõeldamatu ja Céline’i poeg Maxime hukkub traagiliselt. Ta kukub teise korruse aknast alla. Vahetult enne kukkumist näeb aknast välja ronivat last Alice, kes küll ruttab appi, kuid ei jõua kõrvalmaja teisele korrusele piisavalt kiiresti.

See intsident muudab naiste suhte dünaamikat. Céline tõrjub Alice’it ning Alice’is hakkab idanema mõte, et Céline süüdistab teda. Üks hetk Céline seda ka tunnistab, kuid hiljem vabandab sügavas leinas öeldut. Olukord justkui laheneb. Kuid vaid viivuks. Alice täheldab, et Céline käitub tema poja Theoga kummaliselt ning hakkab kahtlustama, et Céline siiski süüdistab teda ning soovib nüüd kättemaksuks tema poja tappa.

Sündmustiku arenedes on vaatajal keeruline aru saada, keda selles loos uskuda. Céline on kahtlemata raskes olukorras. Ta kaotas traagiliselt ainsa poja. Juhtunu oleks saanud ära hoida ilmselt ka tema ise, kui oleks olnud poja juures. Sõbranna nägi ning oli alust arvata, et ka tema oleks saanud ehk kiiremini tegutseda. Céline kinnitab küll, et tal ei ole halbu kavatsusi ning on olekult peaaegu kogu filmi vältel ülimalt rahulik. See tüüne pealispind tekitas aga ka pisut õõva, kuna ei olnud päris selge, mis tema sees toimub. Tema mõttemaailma vaatajatele ei avata. See selgub alles päris filmi lõpus.

Alice seevastu on algusest peale ärev tegelaskuju, kelle emotsioonidest ja mõtetest saab vaataja väga palju teada. Tema kahtlustamine on verbaalne ja tema tunded väljenduvad füüsiliselt. Kui ta on endast väljas, siis mõistab seda ka vaataja. Tema emotsionaalsus tekitas ka mulje, et ta on ehk pisut ebastabiilne. Sõbranna poja surma leinates ja oma süütundega maadeldes oli ta üks hetk võib-olla kaotanud tasakaalu jalge alt. Kindlasti mõjutas teda ka teadmine, et suhted sõbrannaga ei ole kunagi endised. Viimaks otsustabki Alice oma perega mujale kolida.

„Emainstinkt“ on korralik thriller, mis hoiab vaataja kimbatuses peaaegu lõpuni välja. Nuputasin mis ma nuputasin, aga päris veendunult välja mõelda mul ei õnnestunud, kumb neist naistest selles loos on paha tegelane. Samal ajal usud seda neist mõlemast, nii et kui vastus saabub, ei ole see üllatav. Küll aga on üllatuslik filmi lõpplahendus, mis on igati väärt ootamist.

Originaalis ehk prantsuse keeles on filmi nimi Duelles, mis võiks tähendada nii vastandumist, teisikut kui ka duelli mõistes võitlust. Täpsemalt ma seda sõna lahti mõtestada ei oska. Filmi süžee põhineb B. Abeli romaanil „Viha“, kuigi tõlgendus pidavat triivima pigem kaugemale jutustuse algsest mõttest. Ise ma seda lugenud ei ole, ei oskaks öelda, aga need nimetused annavad pisut enam kui tõlkenimi aimu sellest, mis filmis toimub.

See on lugu teatud ajastu naistest, kelle kogu elu keerleb selle ümber, mis on nende kodus. Lapsed, majapidamine, vahetud naabrid. Elu sisu ja peamine fookus peitub seal. Samal ajal ollakse sõltuvad meestest. Emad ja lapsed on seotud tugevalt igal juhul, seda enam, kui tegemist on ainukeste lastega peres ja kogu elu on pandud keerlema ümber selle ainukese lapse. Tuues siia võrrandisse selle ainsa püha kaitstud lapse kaotuse, vallandub kaos. Kaob siht ja mõte ning algab olelusvõitlus. Emainstinkt tuleb siin mängu küll. Vähemalt ühe puhul neist naistest. Ja üks neist kahtlemata leiab endale elus taas sihi.

Sõnulseletamatu side

Pisut aega pärast esimese filmi vaatamist jäin samuti ETV-s jälgima Hispaania-Prantsuse 2019. aasta filmi „Ema” (Madre), mis samuti jutustab loo emast, kes kaotab elus sihi ja mõtte.

Film algab vaatega kaunile, hubasele korterile. Keele järgi saab otsustada, et nad on Hispaanias. Peategelane Elena (Marta Nieto) saab kõne oma pojalt Ivànilt, kes on parasjagu puhkusereisil oma isaga. Nad sõidavad ühest punktist teise, poja selgituste kohaselt on nad kõne tegemise hetkel kuskil Prantsusmaal. Poja kõne on ärev. Ta on kuueaastane ja istub üksi rannal. Ta selgitab, et isa läks tagasi auto juurde, mis on kuskil eemal. Poeg on hirmul, päike hakkab loojuma ja telefoniaku tühjeneb. Ümberringi ei paista olevat poja kirjelduste järgi muud kui vaid liivarand. Ei ühtki hoonet ega inimest.

Äkitsi ilmub siiski üks inimene, kuid näib, et mitte kuigi heade kavatsustega, sest kõne katkeb ja rohkem Elena oma pojast midagi ei kuule. Filmis näeme selle stseeni viimase hetkena hüsteerilist Elenat, kes jookseb ummisjalu oma poega otsima.

Järgmisel hetkel on juba kümme aastat mööda läinud ja Elena jalutab rannas. Saame teada, et ta on elanud kõik need kümme aastat pärast poja kadumist Prantsusmaal. Võime eeldada, et samas piirkonnas, kus teadaolevalt oli tema poeg viimati. Kuigi poja kadumisest on kümme aastat möödas, tunnevad mõned kohalikud Elena ära kui „hullu naise rannast, kes kaotas poja”, mis annab otsese viite, et tema side kohaga on seotud pojaga.

Elena kohtab rannas noormeest, kes võiks olla umbes samaealine nagu oleks sel hetkel tema kadunud poeg. Jean (Jules Porier) möödub temast grupi teiste noortega, kuid Elena pilk jääb kinni just Jeanil. Hämming ja segadus Elena silmis viitaksid justkui, et ta kahtlustaks, et tegemist ongi tema kadunud pojaga. Ta jälitab poissi koduni, vaatab, kuidas ta istub söögilauda oma perekonnaga, ja on ilmne, et temani jõuab kibe tõdemus, et see ei ole tema poeg.

Jean oli aga täheldanud, et naine teda jälitas, läheb tema töö juurde ning kontaktist kujuneb sõprus. Teismelise poisi ja ligi neljakümneaastase naise eriskummalist suhtlust panevad teisedki tähele. Algul viisakalt aktsepteerides, hiljem juba selgelt tõrjudes. Jeani perekond ühelt poolt ja Elena elukaaslane teiselt poolt ei pea suhtlust normaalseks ning püüavad neid teineteisest eraldada.

Jeani ja Elena vahel on aga ilmnenud mingisugune sõnatu side ning vaatajana on lõpuni välja pisut raske mõista, mida see pisut ebamugavust põhjustav side võiks tähendada ning milleni viia. Jeani poolt on selge, et tema näeb Elenas naist, mitte ema. Elena puhul võiks eeldada, et ta naudib Jeani seltskonda, sest kujutleb vaimusilmas end oma poja seltsis, kuid päris kindel selles eelduses olla ei saa.

Selge on see, et Elena leinab. Ta küll tantsib, naerab ja elab oma elu edasi, kuid hoiab end kinni siiski piirkonnas, mis seostub tema pojaga. Ta käitub kohati teiste jaoks mõistmatult, ei vasta telefonile, on mõtlik ja kurvameelne ning oma eksmehe suhtes vaenulik. Nad kohtuvad filmis korra, üle aastate, ja tekib lootus, et vaataja saab selgituse, mis siis tegelikult Ivàniga juhtus tol päeval kümme aastat tagasi. Elena süüdistab meest ja vihastab mehe peale ka sel kohtumisel.

Filmi arenedes on selge, et Jeani ja Elena suhtlus ei saa jätkuda. Midagi ebasündsat ei ole juhtunud, aga nende pikad pilgud ja seletamatu side on muutunud teistele häirivaks. Jean on puhkusepiirkonnast oma kodulinna poole lahkumas juba, kui veel korra jooksu paneb ning Elenaga metsas kokku saab. Jeani kaugenemine oma perekonnast nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt annab Elenale justkui võimaluse aidata tal liita Jean uuesti oma perekonnaga, aga samal ajal parandada oma haavad. „Sa ei ole mitte kunagi üksi,” ütleb ta Jeanile. Näib korraks, et ta ütleb seda ka oma pojale. Või iseendale.

Ema ja lapse vaheline side on katkematu. Ma ei suuda ette kujutadagi, mis toimub ema sees, kui temalt röövitakse laps ja ta peab elama meenutusega nendest õudsetest hetkedest, mis eelnesid otsese sideme katkemisele. Elena tuli toime, aga avastatud side võõra noormehega tõi ta taas elule. See suhe justkui meenutas Elenale ja ka vaatajaile, et on olemas nähtamatud niidid, mis inimesi omavahel liidavad ning see side ei muutu sellevõrra olematuks või vähem tähtsamaks, kui seotud inimesed ei saa olla koos. Näeme Jeani lahkumise järel Elenasse saabuvat rahu ja film lõppeb tema kõnega Ivàni isale. Võime vaid eeldada Elena hääletooni ja näoilmete põhjal, et sel korral ta ei helistanud, et oma viha välja valada.

„Ema” peaosatäitja Marta Nieto pärjati Veneetsia filmifestivalil parima naisnäitleja tiitliga ja nomineeriti ka Euroopa filmiauhinnale. Hispaania Goya filmiauhindade galal pälvis film kolm nominatsiooni: parima naispeaosa, parima kohandatud stsenaariumi ja parima montaaži kategooriates.

Mõlemad artiklis mainitud filmid on järelvaadatavad veebiportaalis Jupiter.

Piltide allkirjad:

Naine ja väike poiss lugemas:

Emad ja lapsed on tugevalt seotud igal juhul, seda enam, kui tegemist on pere ainukeste lastega ja kogu elu on pandud keerlema selle ainukese lapse ümber. Tuues siia võrrandisse selle ainsa püha kaitstud lapse kaotuse, vallandub kaos. Kaob siht ja mõte ning algab olelusvõitlus.

Naine ja teismeline poiss:

On olemas nähtamatud niidid, mis inimesi omavahel seovad ning see side ei muutu seetõttu olematuks või vähemtähtsaks, kui seotud inimesed ei saa olla koos.