Kirsti Villard
Ühel õhtul sattusin teleka ette ja nägin, kuidas Priit Võigemastile anti klaasmuna. Ootamatult oli saabunud märtsi lõpp ja sellega ka teatriauhindade jagamine.
Oli aeg, kui ma oleks 27. märtsi teatrigala vaatamise juba ette ära planeerinud, võib-olla isegi popkorni söönud. Sel aastal oli seljatagune töönädal võtnud oma osa: pesin Võigemasti üllatuskõne ajal hoopis hambaid, panin televusseri kinni ja pugesin põhku. Pimedas toas hakkas magamajäämiseelsetes mõtetes poolelijäänud televiisorisaade kripeldama. Koroona ajal pole ma teatrisse kippunud, seega olen vähe mõtelnud oma lemmikule teadusküsimusele: mis on näitlemine ja kuidas seda (au)hinnata?
Ma käisin teatrikoolis nii ammu, et ma vahel isegi kahtlen, et selline aeg mu elus oli olemas. Nagu enamik katsetele kogunejaid, tahtsin minagi väga sellesse müstilisse templisse sisse saada. Ma tahtsin seda võlukunsti õppida, teada neid saladusi, mida jagatakse ainult väljavalitutele ning ma olin valmis kas või oma varjust üle hüppama, peaasi, et teatrivarrak mulle oma kaaned avaks.
Teatrikooli uks mürtsatas napilt mu selja taga kinni, tehes minust ühe liikme Viljandi teatrikooli 8. lennus. Nendest inimestest sai neljaks aastaks perekond, kellega oma kasvuvalusid ja -võlusid jagasin. Õppisin neilt ja nendega koos nii mõndagi elu ja inimeste kohta, aga eelkõige sain teada, mis inimene mina olen. Saladus, mida koolist otsima tulin, jäi ometigi minu eest varjatuks. Vastust küsimusele, mis on näitlemine ja mis ei ole, ma ei saanud või ei osanud leida.
Teatri kui kultuurinähtuse olemuse kohta sain nii inimestelt kui ka raamatutest see-eest palju seletusi. Need filosoofilised mõttekäigud tegid minuga piruette sellise lennukusega, et silme ees käis ringi. Mõistsin justkui kõike, kuid millest täpselt aru sain, sellele ma sõrme peale panna ei saanud. Tahtsin teada lihtsat asja, aga ei leidnud teed selleni. Tundus, et proovin keerata õigeks käekella, lugedes filosoofiat kvantfüüsikast. Teatrikooli lõpus tundsin, et ilma vastuseta oma küsimusele on mul raske jätkata, ning ma tegin üpriski ketserliku otsuse oma küsimuse üle mujal kui teatrilaval mõelda.
Tunnetuslik küsimus
Islandil elades mõtisklesin uut keelt õppides tihti sõnade üle, sellest, kuidas mingid nähtused on sõnadeks saanud. Eesti keeles on sõna ‘näitlemine’ tüvi seotud sõnaga ‘näitama’. Inglise keeles ‘acting’ tüvi viitab hoopiski sõnale ‘to act’ ehk tegutsema. Islandikeelne ‘leiklist’ tähendab mängukunsti ning on seotud tegusõnaga ‘að leika’ ehk ‘mängima’. Juba kolm keelt tajuvad seda tegevust laval erineva nurga alt: näitamise, tegutsemise või mängimisena. Samas pole iga näitamine, tegutsemine ja mängimine ju näitlemine, või on?
Huvitav on ka kõrvutada Eesti õigekeelsussõnaraamatu selgitusi sõnade ‘näitlema’, ‘tantsima’ ja ‘laulma’ kohta.
Näitlema – lavateose tegelast etendusel kehastama.
Tantsima – üksinda v. koos partneriga hrl. muusika rütmis teat. reeglite järgi liikuma.
Laulma – hääleelundite abil teat. rütmi ja kõrgusega helide jada kuuldavale tooma.
Viimase kahe puhul on selgelt arusaadavad tingimused: rütm ja liikumine või hääleelundite tekitatud helide jada. Näitlemise puhul on mainitud etendus ja tegelane ning tegusõna ‘kehastama’, millele on kaks seletust:
Kehastama – kehastas näidendis peaosalist.
Kehastama – mingi nähtuse, omaduse, kategooria konkreetseks väljenduseks, võrdkujuks olema.
Esimene versioon on minu jaoks sama ambivalentne nagu mõiste ‘näitlema’. Teises seletuses on võimalik kinni võtta mõistetest nähtus, omadus ning kategooria, mille konkreetseks väljenduseks või võrdkujuks peaks näitleja näitlemisel olema. Kuidas mõõta mõne omaduse konkreetse väljenduse kehastamist? (Ma lugesin ise ka seda küsimust kolm korda.)
See ongi tunnetuslik küsimus, eksole? Samamoodi tundus mulle tunnetuslik kogu teatrikooli tagasiside, olenedes tunnetajast, kes mu töid vaatas. Teatrikriitikagi ütleb minu arvates vahel rohkem kriitiku enda kui lavastuse kohta. Selliselt on vähe erinevusi taro kaartidelt ennustamise ja näitlemise hindamisega – kui laulda saab viisist mööda ning tantsida rütmist väljas, siis kuidas nimetada sama selgelt mööda või väljas näitlemist? Millest mööda? Vaataja tundest, soovist, ootusest, filosoofiast, tõekspidamistest?
Teatrivaataja jaoks ei olegi see ehk oluline küsimus. Sama moodi nagu minu jaoks pole oluline teada, milliste mehhanismide ja protsesside abil bensiin mu auto punktist A punkti B viib. Piletiga külastaja istub oma kohale ja ootab, et lavaeesriide tagant avaneks talle teatrimaagia. Iga külastaja saab aru, millal ta sai võlukunsti osaks või mitte. Kui mina tahan minna publiku ette, tahan ma teada, mida ma teen.
Mäletan „Hedda Gablerit“, üht diplomilavastust, mida mängisime Von Krahlis. Selle teine vaatus algas stseeniga, milles ma ei tundnud ennast kuni viimase etenduse lõpuni kindlalt. Ma ei leidnud ühtki lähenemisviisi ega tehnikat, millega oma rollile läheneda. Iga kord pärast seda stseeni tundsin, kui paha oli petta publikut, sest selles stseenis tundus mulle, et ma ei tegele näitlemisega, vaid eksinud näitlejaks olemisega.
Näitlemine kui nähtus
Võib-olla ongi ainult minul vaja teada, milliste parameetrite abil mõõta näitlemist kui nähtust. Mõtlen, et kui see oleks kõigi jaoks oluline küsimus, oleks see juba välja selgitatud. Samas julgen väita, et selle nähtuse sõnastamise vajadus on tekkinud ka väga kogenud teatriinimestel. Lavaka kohtusse kaebamise pretsedent oli minu jaoks sama tugev lugu nagu see, kui mõni kirikuõpetaja viskaks ülestõusmispühadel keset jumalateenistust talaari maha ja ütleks, et jumalat pole olemas.
Ka mina tundsin teatrikoolis, et eksamite tagasiside oli hunnik sõnu, mille tõlgendamisega üritasin oma järgmisi taidlusnumbreid paremini teha. Mina polnud nii julge nagu Maria Liive, et kahelda koolis. Mina kahtlesin alati endas ja kartsin, et ma olen liiga rumal, et tagasisidest aru saada. Seega ei küsinud ma kunagi täpsustusi. Üks markantsemaid tagasiside näiteid oli see, kui õppejõud kritiseeris mu eksamitööd lausega: Sa oled liiga tubli! Ta mõtles seda halvasti, lugesin seda tema silmist.
Kui juba eesti teatrisse kümneid näitlejaid lendu saatnud Elmo Nüganen ja Anu Lamp ei suuda kohtus seletada, mida nad teatrikoolis õpetavad, kuidas siis peaks teatrikooli lõpetanud näitlejad seda teadma. Ma ei mõtle seda, et keegi neist näidelda ei oskaks. Sama moodi ei oska praegu paljude koduõppel õpilaste vanemad õpetada oma lastele algteadmisi matemaatikast või mõnest muust ammuõpitud kooliainest. Samas pole nendele vanematele mingi probleem seda sama oskust või teadmist ise kasutada. Kas näitlemist saabki õpetada?
Ma arvan, et Võigemast ja teised auhinnatud on oma loorbereid väärt. Samuti naudin ma Nüganeni ja Lambi töid. Võib-olla ei saagi vastust näitlemise kui nähtuse kohta üldse teatrimaailmast. Ehk on see hoopis osa psühholoogia kapsaaiast? Võib-olla on näitlemine seisund, mida saab ainult ajulaineid mõõtes selgeks teha? Võib-olla näitlemist polegi olemas ning see kõik, mis laval toimub, on inimeseks olemise osade summa. See jällegi tähendaks, et igaüks võiks saada näitlejaks, kui ta tahab (motivatsioon on vältimatu nõu sihipäraseks arenguks). Vaja on lihtsalt seda, kes teab, millised osad on vaja välja treenida ja kuidas, ehk õpetajat, kes teab, mis on näitlemine. Nokk kinni – saba lahti.
