Hooldekodude tรถรถtajate vaktsineerimine on tugevalt esiplaanil olnud juba mรตnda aega. Pรผstitatud on kรผsimus, kas tuleks seada sisse รผleรผldine vaktsineerimise nรตue neile, kes hooldekodu elanikega otseselt kokku puutuvad. Ehk siis ikkagi pรตhimรตtteliselt kรตikidele tรถรถtajatele.
Selgub aga, et kehtiv seadusandlus lubab juba praegu tรถรถandjal sellised kitsendused riskide maandamiseks sisse viia, kui asutuse juht jรตuab jรคreldusele, et muul moel ei ole vรตimalik nakatumisi vรคltida, kui vaid vaktsineerides. Seda aga sugugi kรตik hooldekodud ummisjalu tegema ei tรตtta. Miks?
Eks ikka tรถรถtajate pรคrast. Vaevalt et รผkski hooldekodu juhatajatest sooviks kanda jรคrjepidevalt ikka ja jรคlle seda koormat, mis tuleb kaasa hoolealuste nakatumisega. Keegi ei soovi tunda end vastutavana selle eest, kui keegi neist vanakestest ootamatult siit ilmast lahkub, koroona kehas ringlemas. Tundub, et รผhel kaalukausil on aga just nimelt need haavatavad elud.
Teisel pool on tรถรถtajad. Tugevad ja vรตimekad, hinnatud ja tikutulega taga otsitud. Ei saaks รถelda, et hooldaja ametikoht oleks enne koroonatki kuigi ahvatlev olnud. Ja see vรคikenegi ahvatlus kahaneb olematuks, kui nรตuded muudkui kasvavad. Seda enam, et need nรตuded panevad inimesed fakti ette, mis tรคnasel pรคeval paraku on piisavalt paljude jaoks vastuvรตetamatu. Mรตningal juhul ka vastunรคidustatud.
Aga mida siis teha? Koroonapandeemiat olematuks enam ei tee. See on paratamatus nagu Facebook, tuleb kohaneda ja edasi elada. Vรตib vaid loota, et pandeemia raugeb ja jรครคb ajalukku. Kui mitte muud, siis vรตiks tรคnased dilemmad olla soodsaks pinnaseks tรตsistele aruteludele: kumb siis ikkagi on olulisem, kas subjektiivne tahe vรตi kollektiivne elu?
