Üle saja aasta tagasi oli Järvakandi mõis, mis tänasel päeval jääb Rapla valla Valli külla, üks uhkemaid Eestimaa mõisaid – seda nimetati lausa klassitsistliku mõisaarhitektuuri pärliks. Praegu on mõisa peahoone varemetes, kuid kõrvalasuvas kunagises valitsemajas on omale elupaiga leidnud Katrin ja Rait Talvik, kes on võtnud südameasjaks koostöös külarahvaga tutvustada mõisa minevikku ja sealseid lugusid kõigile huvilistele.
Mõisatemaatika on eriti südamelähedane Katrinile, kes hobi korras peab blogi „Mõisablogi mõisalood“ (moisablogi.ee), mida ilmselt nii mõnigi, kes mõisatest vähegi huvitub, lugema on sattunud. Eesti mõistes on tegemist haruldase blogiga, millele konkurentsi väga ei ole. Sinna blogisse on Katrin viimased kuus aastat kogunud pilte ja jutte külastatud mõisate kohta. Peale meie kohalike mõisate leiab sealt ka lugusid Läti mõisate kohta.
Oma kiindumuse kohta sõnas Katrin, et see on nagu hiiliv „haigus“, mis ajaga süveneb. Temalt küsitakse tihti, kust pärineb huvi mõisate vastu. Ei ole ta ajalugu õppinud ega lapsepõlves selle vastu kuigi sügavat huvi tundnud.
„Tõenäoliselt sai asi alguse sellest, et käisid mingisuguseid lagunevaid maju, mõisahooneid vaatamas, teinekord läksid juba teadlikumalt, tahtsid teada, mis selle paiga ajalugu on. Siis ostsid esimese mõisaraamatu ja järsku oli sul kolm riiulitäit mõisaraamatuid kodus. See mõisaarmastus on tulnud kuidagi hästi tasapisi,“ rääkis Katrin.
Oma blogi hakkas ta pidama ennekõike vajadusest koondada ühte kohta aja jooksul tehtud fotod ja mõisate kohta kuuldud lood, mis muidu ununema kippusid. Palju infot pärineb näiteks unustatud mõisate päevade ajal kuuldust ja see on sedasorti kohapärimus, mida tihtipeale ametlikest allikatest ei leiagi.
Mõisa arendamine on kogukondlik töö
Katrin tunnistas, et tal ei ole olnud mõtet, et sellest blogist peaks midagi suurt saama, kuid tundub, et vaimustus mõisate ja vana arhitektuuri vastu on inimestes üha suurem, kuna blogi külastatavus aina kasvab. Eriti populaarne on see suvel, kui rohkem ringi sõidetakse. Külastatavust suurendas ka see, kui lisandus majutusvõimaluste sektsioon. Seegi tulenes Katrini enda vajadusest.
„Meil on alati, kui käime kusagil Eestis, teeme siseturismi, soov ööbida mõnes mõisas. Iga kord pidin aga seda otsingut uuesti tegema, et mis mõisad lahti on ja kas võtavad vastu. Siis mõtlesingi, et miks mu blogis ei ole sellist kohta, kus ongi maakondade kaupa erinevad mõisamajutust pakkuvad kohad välja toodud. Ma ise väga tihti kasutan seda,“ sõnas Katrin. Blogi külastatavust suurendas ka see, kui üles sai pandud sektsioon mõisaürituste kohta, mis on samuti suuresti enda vajadusest tulnud.
Keskmiselt külastab Katrini mõisablogi sadakond inimest päevas. Külastajaid on ka väljastpoolt Eestit – erinevatest Euroopa riikidest, Austraaliast ja Kanadast.
Katrini blogipidamisele aitab kaasa ka tema abikaasa Rait. Näiteks on lõpujärgus Katrini mõisablogi uuele kodulehele ülekolimise protsess, et blogi viisakama pesa saaks. Kuna blogil on külastajaid ka piiri tagant, on nad Raidi sõnul mõelnud ka pakkuda mõisatele, millest Katrin kirjutab, et väikese panuse eest saaks mõisaid tutvustavaid tekste tõlkida inglise keelde. Siis oleks Eesti mõisad välismaalastele ligitõmbavamad ja tooks ehk ühel hetkel ka välisturiste siinsetesse mõisatesse.
Turismi arendamisega on Katrin ja Rait seotud peale blogi veel projektiga „Keskpõrandale kokku“, mille raames Järva- ja Raplamaa mõisad plaanivad koostööd teha, et kahe maakonna mõisad pildile tuua. Erinevaid mõisaalgatusi on ka varem olnud, kuid nagu Rait sõnas, on info mõisate kohta hästi hektiline ja teadlikku, järjepidevat turundust on väheks jäänud. Rait loodabki, et vähemalt Järva- ja Raplamaa mõisad võiks nüüd jõuda seisu, kus asjad hakkavad päriselt liikuma. Kuid mõisaomanikel peab selleks olema ka endal soov ja tahtmine midagi teha, keegi teine ei saa initsiatiivi enda kätte võtta.
Praeguseks on jõutud plaanidega sinna, et need mõisaomanikud (ja -haldajad), kellel on initsiatiiv olemas, saavad omavahel esmalt tuttavaks, käies üksteisel külas. Selleks on plaanitud kolm nädalavahetust. Plaan oli alustada mai algusest, kuid praegune olukord viirusega on nihutanud mõisate külastused pigem mai teise poolde.
Rait rääkis, et mai lõppu on neil planeeritud ka meeskondlik praktiline seminar, kus reaalselt tegeletakse ühishuvide ja koostöövõimaluste leidmisega esimeste ühisteenuste käivitamiseks mõisate vahel. Eelmine aasta, kui hakati koostööd mõisate kärajatel arutama, tehti ka küsitlus, mida mõisatel oleks pakkuda. Kõige enam pakuti seminariruume ja ruumide renti. „Aga sa ei käi mõisast mõisasse lihtsalt ööbimas või seminariruume rentimas, kui sul on kogu ülejäänud asi kõrvalt puudu – võimalus puhata, aktiivselt meelt lahutada, aega veeta. Lihtsalt magamine ja söömine pole piisavad põhjused, mille pärast mõisasse tulla,“ sõnas Rait.
Ja väljas sööminegi on kohati problemaatiline, nii pole Raplamaal piisavalt viisakaid ja mõisaturisti soove arvestavaid söögikohti, kuhu inimesi viia (kui Ööbiku Gastronoomiatalu ja mõned muud üksikud toidukohad välja jätta). Oma põhitöökohal, Eesti Arhitektuurikeskuses, korraldab Rait ka ekskursioone, seda küll eeskätt moodsa arhitektuuri valdkonnas.
Kuid aeg-ajalt küsitakse ka mõisaekskursioone ja Rait tõdes, et tuuri korraldaja poolt on praktiline vaade selline, et siia on keeruline gruppe tuua (kasvõi sellepärast, et suuri gruppe pole kuhugi sööma viia). Mõisaid vaatama tulnud inimesi ju hamburgeriputka juurde või pubisse ei vii, see elamuskontrast oleks liiga suur. „Kui mõisateemat arendada, peab seda vaatama kompleksse teenusena,“ lisas Rait.
Järvakandi mõisa arendamiseks on nad just äsja loonud Jerwakant MTÜ (Jerwakant on Järvakandi mõisa saksakeelne nimi) ja oma tegemistesse kaasatakse terve küla, kuna igaühel on mõtteid ja ideid, mida mõisa arendamiseks ära kasutada saab. Talvikud kiidavad Valli küla rahvast, kes on neid uute inimestena omaks võtnud ja tulevad ideedega heal meelel kaasa.
Näiteks naabrinaine, kes varem oli teinud metsakohvikut, tegi olude sunnil eelmine aasta küünikohviku ja Talvikutel tekkis mõte, et midagi võiks inimestele selle raames veel pakkuda. Tuldi mõttele teha kummitustuur. Kogu sündmuse ettevalmistus võttis kaks nädalat aega. Katrin rääkis, et algul oli neil plaan vaid ühe grupi jagu inimesi tuurile viia, kuid kuna grupp sai poole päevaga täis, tehti ka teine grupp ja seegi sai ruttu täis. Jätkuvalt oli inimesi, kes küsisid, kas kuidagi ikka ei mahu nad kuhugi. Liiga suureks ei tahtnud Katrin aga gruppe ajada ja kuna õhtusesse aega ühtegi gruppi enam ei mahutanud, sai tehtud veel päevane ajalootuur, kus keskenduti rohkem mõisakompleksile ja jalutati maa-ala läbi.
Töö, mis ei saa kunagi otsa
Küsimusele, kas Järvakandi mõisa juures päriselt ka mõni kummitus luusib, vastas Rait kavalalt naeratades, et eks seda tuleb siis järgmisele kummitustuurile, kui neid korraldada saab, vaatama tulla. Vaadates ümbruskonda, on see Raidi sõnul nagu loodud mõne õudusfilmi väntamiseks – on varemed, kummituslikud vanad puud, õudsed keldrid, nahkhiired ja kabel inimluudega.
Katrin lisas, et Järvakandi mõisnikud on läbi ajaloo tuntud kui halvad mõisnikud, nii et ka neist on jäänud igasuguseid halbu ja koledaid rahvapärimuslugusid, millest rääkida. Ja tegelikult ei pea küla ajaloos isegi väga kaugele minema, väga värskest minevikust on ka külal omad hirmsad lood jutustada.
„Meil ei ole siin ilusat peahoonet välja pakkuda, aga siin on seda ajalugu hästi palju,“ lisas Rait.
Tegelikult ei kuulu Järvakandi mõisa peahoone varemed neile, vaid Rapla vallale, millel sellega aga plaane ja ressursse tegelemiseks pole. Vallale kuulub ka kabel, mis seni ei ole muinsuskaitse all olnud, kuid Katrin on teinud selle kaitse alla saamiseks taotluse.
Talvikutele kuulub varemete kõrval asuv maja, mis viimased kaks ja pool aastat on neile koduks olnud. Õiget vana ja väärikat maja otsides käisid Katrin ja Rait läbi kolmed mõisahooned. „Ma olen kogu aeg öelnud, et ma tahan elada ainult vanas, ajalooga majas, ma lihtsalt ei olnud nõus leppima millegi muuga,“ sõnas Katrin. Oma juurtelt on tegelikult mõlemad linnainimesed, Rait on pärit Tallinnast Lasnamäelt ja Katrin Tartu Annelinnast.
Varem on Raidil kogemus ühe taluhäärberi päästmisega Põlvamaal, kuid siis ei olnud tegemist igapäevase elukohaga. Sellest ajast võttis ta kaasa teadmise, et poole kohaga sellist asja teha ei saa, ressursid jagunevad liiga mitme koha vahel. Nüüd Järvakandi mõisa puhul on aga mõlemad pühendunud sellele kohale. Töökohad on küll mõlemal Tallinnas, kuid praegusel ajal on mõlemad kodukontoris.
„Meie õnneks ei ole meil selle kohaga kiiret kuhugi, teeme just sellises tempos, nagu jõuame. Esimene dekaad kulub ilmselt selle peale, et see keskkond puhtaks saada ja mõisasüda konserveerida,“ sõnas Rait, lisades, et eks neid ikka ole, kes küsivad, kas juba on koht valmis, või küsitakse, mida siis tehtud on. Ja siis näidatakse küsijale tühja platsi, kust eelmine aasta kümme tonni eterniiti ära veeti.
Praegu ongi tehtud palju sellist tööd, mida teised ei näe, näiteks uue veesüsteemi ja kanalisatsiooni rajamine. „Ongi tore, et see koht ei ole valmis. Mida mina naudin selle koha puhul, ongi see, et siin on kogu aeg midagi teha. Vahel vaatad kahjutundega tuttavaid, kes korteris elavad, ning kuuled, et neil on igav, midagi teha pole, mitu korda sa seda tapeeti ikka vahetad toas? Siin seda muret pole, et midagi teha pole, tööpõldu ja mängumaad on hästi palju,“ selgitas Rait.
Ajalooliste müsteeriumidega paik
Peale füüsilise töö pakub koht ka ajalooliselt võimalust oma aega sisustada. Näiteks ei ole seniajani teada, milline on olnud selle hoone täpne funktsioon ja otstarve, kus Talvikud elavad. Mingil ajal on see olnud meieri elamu ja on kaarte, kus seda on nimetatud valitsejamajaks, kuid samas on ka üht teist mõisa hoonet mingil ajal nimetatud valitsejamajaks. Müsteeriumeid selle mõisaga seoses on teisigi, mis ootavad tõe väljaselgitamist.
Nii Raiti kui ka Katrinit paelub selle koha juures ka mõisa ümbruse maastik. Muidugi on see saja aasta jooksul kõvasti muutunud ja peab olema hea fantaasia, et kujutada ümbrust ette sellisena, nagu see kunagi oli. Maastiku ja pargi puhastamine on üks asju, millega lähitulevikus rinda tuleb pista. Siin tulevad lisaks tublile külarahvale peatselt appi ka malevlased, kellega koos hakatakse mõisa esiväljakut korrastama. Katrinile meeldib ka otsida taimi, mis on jäänud saja aasta tagusest ajast. Näiteks on ta leidnud mõisa iluaias olnud roosipõõsaid.
Mõisa park oli omal ajal 35 hektarit ja Talvikud loodavad, et koos kabeliga saaks ka osa pargist kohaliku kaitse alla. Selleks, et mõisasüdamest ja pargist saaks hea ülevaate, on nad teinud koos külarahvaga läbi pargi matkaraja. Järvakandi mõis on oma hoonete poolest üldse eriline, kuna kõrvalhooneid on säilinud üle 20 ja suur osa neist on ka kasutuses.
Ilma kaarti nägemata ei adu ka seda, milline on mõisat ümbritsev teedevõrk. Teed jooksevad sirgete kiirtena, olles kilomeetreid pikad ja ehitatud omal ajal üle rabade ja soode. Näiteks võis peahoone rõdult vaadata, kuidas mõisnik Põlma tuuliku juures olevast kõrtsist koju sõidab.
Mõisa ümbrus on populaarne jalutuskoht ning tänu huvitavale juhusele said Katrin ja Rait teada, et kabeli ja neile kuuluva jääkeldri juures asuvad geopeituse punktid. Kuna tee jääkeldrisse on neil endil tuttav, nad pimedas käimiseks taskulampe ei kasuta ja kord öisel ajal jalutamas käies nägid nad, kuidas jääkeldri läheduses peatus auto. Sealt väljunud naine oleks ilmselt infarkti saanud, kui ta taskulambi valgusvihk pimedas seisnud Talvikutele langes. Selgus, et võõras oli tulnud geopeituse aaret otsima. Neis punktides tuleb igal käijal end kirja panna ning logidest nähtub, et Järvakandi mõisa juures käiakse päris tihedalt.
Jääkeldri kõrval on põnevad ka peahoone lähedal asuvad suured keldrid, millest üks on küll sisse varisenud (või sõjaajal õhku lastud), kuid teine on täiesti käidav. Praegusel ajal kasutavad sealseid ruume talvituskohana nahkhiired, kuid rahvasuus teatakse seda keldrit Põrgukeldri nime all, kuna sealt olevat rahvapärimuse kohaselt leitud kunagi piinamisriistu ja luukeresid.
Huvitavaid lugusid, mõistatusi ja avastusi jagub Järvakandi mõisa juures igal sammul. Tööd on muidugi palju. Ja nii Katrin kui ka Rait ütlesid naerdes, et ega nad glamuurset mõisaelu elada saa. Tegemist on ikkagi kohaga, kus tuleb verd ja higi valada, kuid mõisa keskkond on hea koht, kus elada, nii et see on kogu vaeva väärt.
