Rapla korvpall ei ole ainult spordi, vaid ka kogukonna ja kultuuri fenomen

Mari Tammar

Lugesin 21. aprilli Raplamaa Sõnumites ilmunud artiklit, mis rääkis Rapla korvpallimeeskonna rahastamise küsimustest ja see tekitas palju mõtteid ja tundeid. Õnneks pole veel Rapla vallavolikogu mingeid fataalseid otsuseid teinud, aga juba teema püstituses on minu arvates viga sees.

Arutada Rapla korvpallimeeskonna toetamist uue sporditoetussüsteemi kontekstis on vale. Rapla korvpallimeeskond ei ole ainult spordi, vaid ka kogukonna ja kultuuri fenomen ja selliselt tuleks teda ka eelarves näha. Rapla Avis Utilitase meeskonna toetamine vajab põhimõttelist otsust ja eraldi eelarverida, millega Rapla vald võtaks endale meeskonna toetamiseks vähemalt kolmeks aastaks kohustuse – teisel juhul jääb avalikkusele ja meeskonna suurtoetajatele mulje, et tahetakse küll meeskonnaga kaasnevat au ja kuulsust, aga vastutuse võtmiseks küpsust ei ole.

Ehkki viimased poolteist aastat olen olnud Raplast eemal, olen siiski enamiku oma elust elanud Raplas, seejuures on mul seljataga töötamine Rapla maakonna rahvakultuurispetsialistina ning hiljem maakonna ajalehes ajakirjanikuna. Nende aastate vältel olen saanud osa paljudest spordisaalivälistest sündmustest ja projektidest, millesse Rapla korvpallimeeskond ja nende taustajõud ja fännid on panustanud.

Lisaks pole minu kõrvade jaoks möödunud ühtegi Rapla maakonna maine ja turundusega seotud arutelu, ilma et seal poleks arutatud, kuidas korvpalli ja korvpallureid Rapla nähtavuse suurendamiseks kasutada (ning paljudel juhtudel on seda ka tehtud). Samamoodi pole ma juhtunud kuulma ühtegi Rapla maakonda tutvustavat ettekannet, milles poleks räägitud Rapla korvpallimeeskonnast ja nende ümber tekkinud korvpallikultuurist.

On selge, et Rapla korvpallimeeskonna ja -kogukonna panus ei jää üksi spordisaali raamidesse. Läbi aastate on nad panustanud Rapla maakonna ja valla sündmustesse, esindamisse ja kultuuriloomesse ning seega ei sobi nende tegevust hinnata üksi spordieelarve kontekstis.

Meenutame pisut

Kõige eredamalt meenub mulle see, kuidas meeskonnaga koostöös valmis Rapla maakonna 2017. aasta korvpalli- ja pärimuskultuuri kalender, millega kaasnesid mitmed võttepäevad ning avalikud sündmused. Muuhulgas jooksis siis ühel korvpallimängul palliplatsile ka sadakond rahvatantsijat. Samuti meenub 2019. aasta juubelilaulupidu, mille rongkäigus marssisid Rapla maakonna kolonni ees läbi Tallinna linna meie valdade vappe kandes Rapla korvpallurid. Liialdamata said kõige enam tähelepanu just nemad, kellele sageli rahva seast hüüti: “Elagu Rapla korvpall!!” Toonases rongkäigus marssisid kaasa ka korvpallifännid. Seda on nad minu mäletamist mööda teinud ka Rapla maakonna laulu- ja tantsupeo rongkäigus.

Veel meenub 2018. aasta Põhja-Eesti turismikonverents, mis toimus Rapla kultuurikeskuses ja mille avasid korvpallifännide trummide ja pasunate saatel saali hüpanud korvpallurid, kes hakkasid üle kuulajate peade palle loopima. Kui ma õigesti mäletan, on korvpallurid osalenud ka Tourestil Rapla maakonna tutvustusboksis.

Veel meenuvad mulle kaks kultuuriklubis Baas toimunud korvpalliteemalist vestlusõhtut, kus täissaali ees mõtisklesid korvpallurid ja treenerid Rapla korvpalli ajaloo ja fenomeni üle. Lisaks on korvpallikooli ja meeskonna osalusel toimunud mitmeid tasuta perepäevi ja meeskonna tutvustusi, kus muuhulgas pikad korvpallurid on aidanud pisikestel põnnidel palli läbi korvirõnga saata. Samuti on Rapla meeskonna mängijad käinud süstemaatiliselt maakonna koolides esinemas. Nii selle kui ka muuga on korvpallurid paljudele lastele ja noortele (ja miks mitte ka täiskasvanutele) eeskujud, kes innustavad tervislikumalt ja sportlikumalt elama ning püüdlema oma unistuste poole.

Veel meenub üks vahva seik, kui raamatukogupäevade ajal laenutas Rapla keskraamatukogus külastajatele raamatuid toonane võistkonna kapten Indrek Kajupank ning ka teised poisid käisid talle raamatukogus kaasa elamas.

Neid sündmusi ja olukordi, kus Rapla meeskonna mängijad, taustajõud või fännid on mõnesse valla- või maakonnasündmusse panustanud, käinud maakonda või Rapla valda esindamas või osalenud muud moodi kultuuritegevustes, on kindlasti veel. Oma sellise tegevusega on nad näidanud, et nad on osa kogukonnast, rääkimata sellest, et nad ise on seda kogukonda loonud. Sellest, kuidas korvpall on meie inimesi liitnud ja üheskoos tegutsema pannud, oskavad kõige paremini rääkida meeskonna fännid. On aga ilmselge, et meeskonna panus Rapla(maa) kogukonnatunde ja identiteedi loomesse on olnud väga suur ning ka seda ei tohiks toetuse määramisel väheoluliseks pidada.

Mis puudutab tundlikku brändingu teemat, siis mis seal salata, ma eelistaksin, et Rapla oleks maailmas tuntud kui paljude andekate loomeinimeste (näitlejate, kirjanike, muusikute, filmimeeste jne) sünnilinn. Ent paraku pole osatud seda brändi Raplas ära pakkida ja enda kasuks tööle panna. Kitsamates ringkondades küll teatakse, et “kõik” näitlejad ja muusikud on pärit Raplast, ja tuntakse huvi, et mida te seal sööte, et te nii andekad olete, aga laiem avalikkus seostab Raplat ikkagi kahe torniga kiriku ja korvpalliga.

Seda ei saa imeks panna, sest igasuguse brändi loomine nõuab järjepidevat ja suunatud tööd, mida Rapla vallas ja maakonnas on pigem tehtud hoogtööna ja projektikorras. Seevastu Jaak Karp ja tema ümber olev võrgustik on oma trummi tagunud “lolli” järjepidevusega ning ehkki nende tegemiste peaeesmärk pole Raplat brändida, on nad seda meeldiva kõrvalsaadusena siiski teinud. (Ning kui siis on olnud vaja Rapla vallal või maakonnal end kuidagi nähtavaks teha ja millegagi ehtida, kistakse hea meelega seda korvpalli au ja kuulsuse tekki end õlgadele.)

Loomeinimestega on ka see teema, et enamik neist ju Raplas ei ela – nad võivad küll olla siit pärit ja saates “Hommik Anuga” seda öelda, aga paljude jaoks on siiski mõne teise linna leib magusam. (Ma ise pole seejuures erand.) Seevastu üle kogu maailma Raplasse kokku sõitvad korvpallurid valivad provintsielu ja on üsna varmalt valmis, nagu eelpool kirjeldatud, maakonda esindama. Samamoodi on Raplale truuks jäänud Jaak Karp, kuigi ka tema on saanud mujalt magusaid pakkumisi. Juba tema aastatepikkune töö ja pidev enesetõestamine vääriks seda, et vallavolikogu teeks kolme aasta perspektiivis põhimõttelise otsuse vajaliku summaga meeskonda toetada. Rapla valla volikogus on aga paraku neid, kes ei näe, et see võimalik oleks.

Sellega seoses meenub Ando Kivibergi öeldud mõte, et ta tahab töötada koos inimestega, kes mitte ei räägi sellest, mis on võimatu, vaid kes räägivad sellest, mis on võimalik, ja teevad tööd selle nimel, et leida võimalusi teha asju võimalikuks. Kiviberg ja Karp on selles osas võrreldavad nähtused – kumbki oma väikelinnas on pannud aluse suuremale fenomenile.

Paraku on Rapla valla (ja sageli ka maakonna) mitte nii hea fenomen see, et asjad takerduvad persoonide ja rumala oma joru ajamise taha. Selle asemel, et vaadata suuremat pilti ja julgeda teoks teha vägevaid visioone, istutakse oma konnatiigis ja rahuldutakse mugava keskpärasusega. Seejuures on minu arvates kohutavalt ebaõiglane, kui neid inimesi, kellel visioone ja energiat jagub ja kes tahavad ja julgevad teha midagi erakordset, surutakse mugavusistujate poolt alla. Samavõrd inetu on ka see, kui need mugavusistujad hiljem nende entusiastide tehtud töö ja teenitud au ja kuulsuse seljas ise ratsutavad.

Et selliseid ebameeldivusi vältida, võiks Rapla vallavolikogul (või vallavalitsusel) olla piisavalt sisukust, et hinnata Rapla korvpallimeeskonna tegevust õiges kontekstis ja asja tuumale vääriliselt – küsimus ei ole ju ainult spordis, vaid kogukonna ja kultuurielu rikastamises laiemalt.