Lisaks poliitmaastikul orienteerumisele on Heiki Hepner ka kirglik metsamees. Tema Kohilas asuvas dendropargis kasvab ligikaudu 400 puuliiki.
„Minu jõusaal ja minu tervisesport on minu mets, minu taimed, minu puud ja põõsad. Kui olen näiteks kella kuueni arvuti taga istunud, teen paar tundi füüsilist tööd ja kohe tunnen, kuidas energia tuleb,” ütleb ta.
Nurjunud jõulupuuistandusest sai dendropark
Kohtume Hepneriga neljapäeval. Nädala algus tõi endaga kaasa suvesooja, mis aeglaselt talveunest ärkavale loodusele julgustava tõuke andis. Teravalt lõikav külm tuul muutus leebeks ja paitavaks. Justkui üleöö alustasid puud-põõsad kevadist õitsemist. Meie kohtumise päeval on Hepneri kireva pargi pilgupüüdja olemuselt üsna tavaline haraline ploomipuu ehk alõtša. Kevade tervitamiseks on puu end uhke valge õitevahuga kaunistanud ja paistab kaugelt teiste seast välja.
Lõhnavas rüüs alõtša on kohale meelitanud ka ümbruskonna mesilased ja on nende askeldamisest kõlavalt sumisev. Ühe esimese õitsejana saab ta veel pisut ainitist tähelepanu nautida. Hepner räägib, et nädalakese pärast on tema dendropargis juba märksa enam õisi. Ise nimetab ta oma kogu dendropargiks-arboreetumiks. Dendropark on pigem üksikpuude kollektsioon, arboreetum tähendab aga puude gruppe. Rikkalik kogu katab umbes nelja hektari suurust ala ja seal kasvab umbes 400 erinevat liiki.
Esimesed puud istutas Hepner 1998. aastal. On üllatav kuulda, et mitmekesise parkmetsa sünnilugu on seotud sooviga jõulupuuistandus rajada. Puud said küll üle 20 aasta tagasi maha istutatud, kuid kasvavad seal suuresti tänaseni.
„Nad kasvasid üle, sest mul ei olnud aega. Tol hetkel oli riigimetsas hästi palju tegemist ja ma ei osanud neid ka hinnata,” rääkis Hepner. Tol ajal polnud jõulupuude ostmine veel nii populaarne kui praegu. Tegemist oli pigem turukaubaga. Hepner tõdeb, et tänaseks on jõulupuud tal juba omajagu jalus.
„Ma olen mõtelnud, et hoian neid veel vähemalt kümmekond aastat, enne kui nende kallale lähen,” räägib ta. Väikestviisi on ta tegelikult suuri jõulupuid ka aastate jooksul Kohila valla kirikutele ja lasteasutustele andnud. „Aga kui palju sinna ikka läheb. Kümme puud annad ära ja ongi kogu lugu,” ütleb ta naerdes. Kuigi jõulupuuistanduse mõte tuult tiibadesse ei saanud, süttis sellest soov asuda parki rajama.
„Ma olen proovinud siia kõik Eestis looduslikult kasvavad taimed tuua,” selgitab Hepner oma visiooni. Oma koha tema kogus on leidnud ka looduskaitse all olevad liigid. Hepner räägib, et selliste liikide soetamiseks on hea koht SA Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna taimeaed. Valikus on omajagu selliseid taimi, mille seemned on loodusest ise korjatud. Just tänu sellele taimeaiale saab Hepner näidata oma kogu osana näiteks kaitse all olevat laukapuud. „Tema põhikasvukoht on Saaremaal. Ta on meil nagu looduslik ploom,” räägib Hepner. „Ta kasvab siin ka päris hästi ja ei ole mingit probleemi, et külm talle liiga teeks.”
Puude poputamiseks aega ei ole
Iga aasta istutab Hepner oma parki paarkümmend uut liiki. Konkreetseid taimi võib igast liigist ka rohkem kui üks olla. Selle juures tuleb aga meeles hoida, et mitte kõik puud ei hakka pärast istutamist jõudsalt kasvama. Mõnikord teevad kahju metsloomad, teinekord põud.
Talvekülm suur murekoht ei ole, sest Hepner lihtsalt pole kuigi palju talveõrnu puid istutanud.
„Muld on siin erakordselt kehv, seda on vähe ja koht on hästi paepealne. Muld on viljakas, aga väga põuakartlik. Ja sellepärast on taimed tegelikult palju väiksemad kui võib-olla kuskil mujal,” selgitab ta.
Mõni puu lihtsalt ei pea oludele vastu. Tänaseks oskab Hepner sellesse rahulikult suhtuda. „Tean, et see on looduse käekäik ja ju nii pidigi minema,” ütleb ta. Aga kakskümmend aastat tagasi oli ta oma sõnul märksa idealistlikum ja elas ka kahjusid raskemalt üle.
„Ma ei poputa neid, mul pole aega. Et ehk see, kes jääb, peab ka ise pingutama selle nimel, et jääda,” ütleb ta naerdes. Loomulikult saavad uued puud korraliku koguse vett pärast istutamist, kuid edaspidi tuleb neil endil innukust üles näidata.
Mõni kasvab võimsaks suureks puuks, teine jääb kiduraks ja kolmas kuivab üldse ära. Oma rolli konkreetse puu käekäigus mängivad ka vähemtajutavad faktorid nagu konkreetse koha mikrokliima. Oleme oma jalutuskäiguga jõudnud Ginkgo biloba ehk hõlmikpuu juurde. „Ta püsis mul kümmekond aastat põlvekõrgune. Naabrimehel kasvas täitsa ilus suur puu. Tal on hästi sobiv koht,” räägib Hepner. „Midagi ei ole teha. Päris ära surnud veel ei ole, aga igal kevadel ma vaatan, kas eelmine aasta oli viimane või ei olnud,” sõnab ta.
Puu on viis mälestusi säilitada
Mõtteliselt jaguneb park erinevateks osadeks. Seal on oma ala Euroopa, Aasia (eelkõige Kaug-Ida) ning Põhja-Ameerika puudele. Osa dendropargist on ka erinevate piirkondade puude segu. Füüsiliselt jagab Hepneri dendropargi kaheks aga seda läbiv tee. Teed ennast ääristavad ühelt poolt ilupuude seemikud. „Neid asju on vähe, mille üle ma tõsiselt uhke olen,” ütleb Hepner oma pargist rääkides. Ta viitab ühele tee ääres kasvavale puule. Kuigi vaatlemise hetkel seda ehk arvata ei oskaks, saab sellest peagi tõeline pilgupüüdja. Tegemist on August Vaga nimelise iluõunapuuga, mis kevadel endale imekauni roosa „kasuka” kasvatab.
Hepner räägib, et puu on tema isakodust toodud. Kuna see oli juba toomise ajal parasjagu suur, oli sellega ka tükk tegemist. Vaeva oli see kahtlemata väärt. „Iga kord, kui ta kevadel õitseb, inimesed enamasti küsivad, mis asi see on. Ta tõesti püüab pilku,” räägib Hepner.
Isakoduga on sidemeid ka dendropargi teistel puudel. „Isa on juba 18 aastat meie hulgast läinud. Aga isakodu juurest toodud tammetõrust on mul kasvatatud üks päris korralik suur püramiidtamm tema mälestuseks,” räägib Hepner.
Paljude puudega on seotud mõni lugu. Üks puu on kaasa toodud metsanduskonverentsilt, teine sai istutatud koos sõprusmaakonna Kaiserslauterni esindajatega, kolmas Vene Teatri omadega. Puu on üks viis mälestusi ja muljeid talletada.
Peatume kolmeharulise pärnapuu juures. „Eesti rahval on alati olnud, et tamm on meeste puu, pärn on naiste puu ja pihlakas perepuu. See siin on kolme haruga pärn,” ütleb ta. Ilmselt sai pung viga ja puu läks kolmeharuliseks, ise Hepner selle jaoks midagi ei teinud. Eriline puu on aga suurepärane sümbol tema elu kolme kõige tähtsama naise jaoks. „Kuna mul on kaks poega ja tütreid ei ole, siis on need abikaasa, ema ja ämm,” ütleb ta lõbusalt.
Kui aga veel rääkida, mille üle Hepner oma pargis uhkust tunneb, siis oleksid need pöögid.
„Ma jõudsin pöökideni esimest korda tudengipõlves, kui sain Taani. See oli päris nõukogude aja lõpus,” ütleb Hepner. Kogemus oli kui sammassaalis jalutamine. „See oli väga suursugune ja ma vaimustusin sellest.” Mõnda aega hiljem tõi ta endale Lõuna-Rootsist esimesed pöögid. Praegu on tal pööke Euroopa kümnest piirkonnast. „Neid oleks täna ilmselt rohkem olnud, kui poleks Covidit olnud,” ütleb Hepner. Kokkulepped olid tehtud, et Lätist-Leedust lisa tuua.
Kliimasoojenemise valguses usub Hepner, et noorematel inimestel õnnestub ka Eestis kord korralikke pöögimetsi näha.
Märkamatult oleme oma ringkäiguga taas algusesse jõudnud. Möödunud on peaaegu tund. Vaatamist ja kuulamist jätkuks ilmselt veel mitu korda kauemaks ajaks. Hepner ise ütleb, et oma olemuselt on see rohkem parkmets. Ta on selles teadlikult omajagu looduslikku joont hoidnud. „Ma ei kuku näost ära, kui võilill ka koduaias õitsema hakkab ja ei torma seda kohe niitma,” nendib ta naerdes, kirjeldades oma üldist lähenemist. „Teistpidi muidugi ega ma mutil ka lõputult pidutseda ei lase,” lisab ta ruttu juurde.
