Märt Kubo
Näitleja ja kirjanik Martin Algus on mitme menuka teatritüki, tele- ja filmiteose käsikirja autor ja produtsent („Klassikokkutulek”, „Talve”, „Papad mammad”, „Naabriplika”, „Padjaklubi”, „Ment”, „Lahutus Eesti moodi” jpt). Tunnustust ja auhindu on ta saanud viimasel kümnendil peaaegu igal aastal. Sel aastal jälle, novellide eest. Seal peab midagi olema. Võtsin teose ette ja kahetsema ei pidanud.
Juba ainuüksi kaks juttu – „Gandhi” ja „Tagamaa” – on nii põnevad, et tuleb ühe õhinaga läbi lugeda. Gandhi oli teatavasti rahumeelne India riigijuht, aga siin on ta tsirkuse lõvi, kes puurist valla saab ja linnakeses tõelise mürgli korraldab. Elukene pööratakse pea peale, kohale tõttavad kodanikuühendused, kahtlejad – lõvi (koroonat) siin olla ei saa –, riigist saabuvad eriüksuslased jne. Loed ja nagu filmilint voogab sinu kujutluses. Tragikoomiline lugu, mis iga nädal meie tavaelus siin ja seal ikka ja jälle puhkeb ning mentaliteeti peegeldab.
„Tagamaa” on padutraagiline. Elamise talumatu raskus, mille juured on minevikus ja viljad meis kujunenud petlikud hoiakud, on kolkaelu paratamatu kaasanne. Naiivne ja unistustes elav teadlane ning kärbikuga vanglast pääsenud pätt, nende vahel galerii elust tuntud tüüpe ja olusid. Kas meil on lootust veel?
Viimases novellis „Mount Everest” sunnib alaväärsuskompleks justkui hea abikaasa ja laste isa, kel on noobel elektriauto ja muidu ka hästi, jooma pudeli viina. See välgatab tal silma saunapingi alt. Ta ei saa lahti pilgust sauna seinal rippuvale Mount Everesti fotole. Selle tippu on jõudnud tema äi, kel on kunsti- ja muusikahuvi, kes on ilmselt vaimselt jõukam kui tema. Purjus peaga teeb mees nüüd ka tegusid: sõidab autoga võssa, kontvõõrana ja tundmatu tüdrukuga satub pulmapeole, korraldab seal kakluse. Kainemaks saanuna hakkab ta sihitult astuma läbi võsa, metsa ja soo. Kuhu? Seda ta ei tea.
Eelnevad seitse novelli on teistmoodi pingestatud. Neisse on peenelt sisse kootud sõnum, miks asjad kulgevad nii, nagu nad kulgevad. Ene-Liis Semper kirjutas äsja, et kunsti ülesanne on kujutlusvõime hoidmine. Et me mitte ainult ei kirjeldaks, vaid ka arendaks võimet kujutleda inimest ja ilmaelu nende seoses. Alguse jutud teevad seda peene ja võluva looduskirjeldusega, mis on justkui kontrastis inimeste elu vastuolulisusega, lõputu raskusega tulla toime saatusega. Kõik me kanname kaasas elu sleppi (slepp: saksa keeles pikk kleidisaba, e. k vedik). Hoiakuid, hirme, kogemusi, olematut lastetuba, päritud geene, mälestusi, isegi unenägusid.
Kunagi koolipõlves meeldisid mulle Peet Vallaku novellid. See tuli mulle pähe „Tagamaad” lugedes. Martin Algus kirjutab teises ajas ja omamoodi, aga väga köitvalt. Soovitan soojalt.
