Asta Ahlberg
Olen kohtunud inimestega, kes on minu rohelise seeliku kohta küsinud kihelkonda, olles väga imestunud, kui ütlen Juuru. Nende vastus on, et Juurus ei ole rohelise põhjaga seelikut.
Juuru Käsitöötoa päevil hakkas Ingrid Talts meenutama rohelise seeliku kupongide kudujaid, nii ma haarasin teemast kinni.
Juuru kihelkonna samblarohelise seeliku teekond aastatel 1940-1950, 1960-1970, 1990
Juuru kihelkonna seelik, murdeliselt siilik, on valmistatud pikitriibulisest koeripstehnikas kootud riidest, mille lõimeks on valge linane niit, koeks värviline villane lõng. Seeliku triipude juures paistab silma värvide rohkus ja kooskõla, triipude mitmekesine laius ja paigutus.
Seeliku mustrikorra põhivärvid on hallikasroheline, sinakasroheline, tumedam sinakasroheline ja samblaroheline. Vanasti olid värvitriip ja põhitriip ühelaiused. Kui ühevärvilisele triibule kooti sisse teist värvi triip, nimetati seda triipu südameks.
Juuru kihelkonna seelikutest on andmed Eesti Rahva Muuseumi kogudes 1834. aastast ERM 15703, 1860. aastast ERM 15859, 1844. aastast ERM 15769 ja ERM 15757.
Ingrid Talts (1925-2021) – Juuru nelja paariga segarahvatantsurühm võttis osa Tallinna tantsupeost Kadrioru staadionil 1947. aastal. Kõik naised kandsid rahvariideid, mille põhivärv oli roheline.
Meie tantsurühma õpetas kolleeg Elli Järve (1903-1986) – 1938. aastal kutsuti ta Juuru õpetajaks, õpetas kangakudumist, kokandust ja rahvariiete valmistamist 1947. aastani.
Adele Grustin (1907-1987) – 1947. aastal kudus seitse seeliku kupongi.
Hilda Kadarik (1906-1983) – 1969-1973 kudus kaksteist seeliku kupongi, kuus samblarohelise ja kuus sinepikollase põhjaga Juuru laulukoorile.
Mahta Haljasmets (1913-1984) – kudus 1947. aastal Valve Tõntsonile samblarohelise põhjaga seeliku kupongi.
Valve Tõntson (1923) – kudus samblarohelise põhjaga seelikuriiet 53,5 m: 1990. aastal 28,1 meetrit, 1991. aastal 25,4 meetrit. Kokku 21 kupongi.
Juuru eakamad austavad rohelise põhjaga triibuseelikuid – kes sellega manalas, kes seda selleks hoiavad.
