Aleksandr Lukaลกenka on sealt peale, kui ta 1994. aastal Valgevene presidendiks sai, juhtinud riiki nagu isiklikku abimajandit, kus kehtib ainult tema sรตna. See ei ole kellelegi saladus. Inimrรถรถvid ja oponentide salapรคrased kadumised on algusest peale kuulunud selle mehe juhtimisstiili juurde.
Pรคris alguses tekitas see vรคhemalt mรตningast vรตรตristust. Aastate minnes on sellega harjutud โ Lukaลกenka lihtsalt on selline, sinna ei ole midagi parata. Ka sellega on lepitud, et Valgevenes on sadu kui mitte tuhandeid poliitvange. Esimestel aastatel me teadsime vรคhemalt vangistatute nimesid ja mรคrkasime, kui mรตni nende hulgast kuhugi kadus. Nรผรผd ei lรคhe need asjad meile enam korda. Sanktsioonid, millest aeg-ajalt rohkem nagu moe pรคrast seoses Valgevenega rรครคgitakse, ei lรคhe samuti enam korda. Tegelikult ei hรคiri need mitte kedagi โ ei eliiti, rahvast ega mitte ka sanktsioonide kehtestajaid ennast. Vรคhemalt pole need takistanud kedagi Valgevenega รคri ajamast ja nn kultuurisidemeid sรตlmimast.
Tunnistagem, et igasugused paariariikidega loodud sidemed on tegelikult รคriideedest ajendatud ja seega selles kontekstis alatud, sest vรตimaldavad alati vรคita, et me ei kรคi ju Lukaลกenkat toetamas, me suhtleme lihtsate inimestega ja kui me nรผรผd mingi ajakirjaniku kinnipidamise pรคrast peaksime Valgevenest taanduma, siis kannatavad selle lรคbi eelkรตige ikka just lihtsad inimesed. Meie, kes me tuleme endisest Nรตukogude Liidust, peaksime aga teadma, et ka Stalinit aitas pikka aega vรตimul pรผsida ning miljoneid inimesi tappa Lรครคnest tulnud รคri- ja kultuuriinimeste naiivne kultuurisidemete loomise usk.
Kuidas saaks tรคnastele omakasupรผรผdlikele โrahva sรตpradeleโ selgeks teha, et Valgevenest lahkumine aitaks pรครคsta sealse rahva despoodi kรคest ja et nende teeseldud altruism ainult pikendab isevalitseja valitsemisaega ning rahva kannatusi.
