Ülle Hermann (57) peab end õnnelikuks inimeseks, ta on elus saanud teha seda, mis talle meeldib ja mis õnnelikuks teeb. Tegevusvaldkonnad ja elu eesmärgid on küll aastatega muutunud, kuid elurõõm on alati säilinud.
Aastaid tagasi lõpetas Ülle Räpina aianduskooli ja töötas aiandusagronoomina päris pikki aastaid Mitšurini sovhoosis ja Lokuta kolhoosi aiandis. Nõukogude Liidu lagunemise järel oli ta mõni aeg mehe firmas kaaluja. Pärast neljanda lapse sündi oli Ülle 13 aastat kuduja väikses ettevõttes.
“Kõige lihtsam seletada seda, mida ma seal tegin, on öelda, et ma kudusin selliseid kampsuneid, nagu Mark Soosaar kannab,” ütleb Ülle naerdes. Käsitöö meeldis talle juba noorest peast. Seniajani tegeleb Ülle sellega hobi korras edasi. “Mulle ei meeldi niisama tegevusetult istuda. Kudumine on hea asi, kui muster just keeruline pole, saab samal ajal filmi vaadata ja lasta näppudel käia.”
Naiskodukaitsesse sattus Ülle oma mehe Eno kaudu aastal 2009. Eno läks Kaitseliitu transpordispetsialistiks ja kutsus Üllet mitmele üritusele kaasa. Ühel maakonna suuremal üritusel, vabariigi aastapäeva tähistamisel Palukülas oli rahvast palju, naised jäid hätta ja palusid, kas Eno ei saadaks oma naist appi süüa tegema. “See seltskond oli tol hetkel seal hästi positiivne, mis sest, et oldi põlvini lumes ja näod tahmast kriimud. Aprilliks olid nad mind nii ära võlunud, et astusingi Naiskodukaitsesse,” sõnas Ülle.
Innustavad inimesed
“Tegelikult oli Naiskodukaitses valida mitme eriala vahel: relvad, avalikud suhted, meditsiin. Sellised asjad mulle aga ei sobinud. Relvad mulle ei meeldi ja verd ma kardan. Mulle sobiski ainult toitlustamine. Enne seda ei arvanud ma toitlustamisest tegelikult suurt midagi. Selle ala õppimine tuligi seoses sellega, et sai vahvate naistega käidud igasugustel Kaitseliidu üritustel toitlustamas. Ja äkitselt taipasin, et on päris tore süüa teha, kui sulle kõik kaup kohale tuuakse ja sa lihtsalt teedki sellest toidu valmis.”
Toitlustuse alal on Ülle end palju koolitanud. Pärast seda, kui kudumise töö kadus ja ta aasta aega töötuna kodus oli, otsustas Ülle, et niisama vedelema ta ei jää, ta hakkab koolitustel käima. Kehtna ametikool asub Ülle kodu lähedal ja pakkus palju kokandusalaseid koolitusi. Nii et Ülle on end hästi palju koolitanud. “Ma arvan, et saatus on mind selles suhtes säästnud, et on mu kõrvale saatnud palju toredaid ja hakkajaid inimesi, kes innustavad ja kellega lihtsalt lähed kaasa.”
Kui Ülle Kehtnas õppimas käis, jagas õpetaja Anne Kersna Üllele aina uusi koolitusi. Neljanda taseme koolitus oli Ülle eesmärk. Sügisel aga helistas Anne: “Tead, Ülle, mul on nii kahju, aga see kokakoolitus ei täitunud, nii et see jääb sel aastal ära. Aga sellest pole midagi, ma panin su kelneri koolitusele kirja.” Nii et enne kui Ülle mõelda jõudis, oli ta juba kirjas. “Mõtlesin, et mis seal ikka, lähen vaatan. Ja see vaatamine lõppes kelneri kutseeksamiga.”
Helerin Väronen / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 19. oktoobri Raplamaa Sõnumitest
