Madalaks niidetud muruplatsi kutsutakse mõnikord roheliseks alfaldiks. Silmal on sellega ehk keeruline esialgu harjuda, aga tegelikult on väike laiskus muruniitmisel elurikkuse seisukohast hoopis hea.
Bioloog Aveliina Helm ütleb, et madalaks niidetud õiteta murus suurt elutegevust ei ole. Mesilastel ja tolmeldajatel pole sinna asja. Samas võib ühel suvepäeval liigirikka niidukoosluse igal hektaril olla mitu miljonit õit, mis aitavad toetada tuhandeid tolmeldajaid päevas. Tihtipeale toovad inimesed muru niitmise kaitseks välja asjaolu, et elurikkust on mujal küllaga ja seetõttu pole seda justkui oma koduaias vaja toetada.
„Viimase saja aastaga on Eesti maastikest kadunud 1,7 miljonit hektarit niidukooslusi. See mõjub väga raskelt ka tolmeldajatele ja liblikatele, kes sellistest kooslustest sõltuvad. Niidukoosluste pindala on Eestis langenud 95%, 1,8 miljonist hektarist on tänaseks järel vaid ligikaudu 100 000 hektarit, needki on Eestis üsna ebaühtlaselt jaotunud. Kunagistest õiterohketest heina- ja karjamaadest on järel vaid riismed ning needki on vaikselt kadumas, mis tähendab ka seda, et tolmeldajatel on võrreldes varasema ajaga toidulauaga kitsas käes. Õisi on meie maastikes palju vähem, aga õied ongi tolmeldajate toit,” selgitas Helm.
See on koht, kus iga inimene saab anda oma väikese panuse elurikkuse säilitamiseks. Kõige lihtsam viis selleks on muuta oma niitmisrežiimi. „See on eriti oluline sellistes piirkondades, kus looduslikke liigirohkeid niite on vähe,” ütles Helm.
Ta täpsustas, et see ei pea ilmtingimata tähendama seda, et aias ei tohi enam üldse niita. Pigem on küsimus niitmise mahus. Kas suur õueala peab olema ilmtingimata üleni madalaks pügatud? Väikesed niidetud alad loovad mitmekesisust. Suured niidetud muruplatsid külg külje kõrval mõnes uusarendusrajoonis tekitavad aga probleemi.
Seega soovitabki Helm oma aias natuke vähem teha. Jagada aed aladeks, kus käiakse rohkem ja niidetakse tihedamini. Ja samas jätta aeda ka kohad, kus niidetakse vaid korra aastas. Sellisele alale muidugi muruniidukiga enam läheneda ei saa. Selleks puhuks aga soovitab Helm soojalt vikat hankida. Vikatiga niitmine on tema sõnul nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt hea tegevus. „Viib taimeriigile lähemale,” leidis ta. „Lased taimed õitsema, vaatad, kuidas seal käib putuka- ja linnuelu. Siis võtad vikati ja teed sellest heina nii nagu mullu ja muiste,” rääkis Helm.
Ühe murekohana tuuakse tihti välja puukide vohamine kõrges rohus. Helm tõdes, et puukide osas tuleb kahtlemata olla ettevaatlik. Samas pole seosed kõrge muru ja puukide rohkuse vahel nii mustvalged. „Puukidega võib kohtuda igal pool, nii linnas kui ka maal,” ütles Helm. Puugi võib saada tihedasti niidetud linnapargist või niidult. Pigem on puukide rohkus seotud Helmi sõnul kulukihiga ja sellepärast soovitab ta ka korra aastas niidetud alal niite kokku korjata ja ära viia, nagu seda alati on tehtud.
Veel üks argument niitmise kasuks on enamasti lihtsalt harjumus ja ilumeel. Selge on ka see, et ilu ongi vaataja silmades ning korrastatud aed on tihtipeale ilus vaadata. Helm paneb aga südamele õppida nägema ilu ja positiivseid külgi natuke lopsakamas murus ja liigirikkas niidutaimestikus.
„Kui sa hakkad nägema õiterohkes niidutaimestikus seda, et ta tegelikult toetab nii mullaelustikku, taimi, putukaid ja linde kui ka meid ümbritsevat loodust, siis hakkab see silmale väga palju ilusam tunduma kui lihtsalt niidetud muru või asfalteeritud plats,” arvas Helm.
Muru saab olla õiterohke ja liigirikas. Hoolda muru nagu punkari soengut, kus on 3 tüüpi lõikust:
- on sagedamini niidetavad alad – jalgrajad ja piknikuplatsid – need, kus te tõesti tahate kogu aeg kõndida
- korra kuus niidetavad alad, kus murutaimed – valge ristik, käbihein, humallutsern jt – jõuavad õitsema minna ning tolmeldajatele ohtralt toidulauda pakkuda. Muruniiduki niitmiskõrgus võiks sel juhul olla 2,5-5 cm. Neid võid ka vaheldumisi niita nii, et alati oleks aias õitsvat muru
- vaid korra aastas vikatiga niidetavad alad, kus saavad elupaiga Eesti niiduliigid ja toidulaua ja elupaiga väga mitmekesine elustik, näiteks on sellised alad väga vajalikud liblikatele. Kui sellist liigirikast ala ei ole, saab seda ise ka taasrajada, külvates Eesti niiduliikide seemneid. Neid saab osta ja saab ka ise loodusest korjata.
