Suve keskel sattus mulle raamatukogus pihku Jaan Kaplinski raamat „Looduses ja loodusega”. Loetu kõnetas ja jäi kuidagi hinge pakitsema, paljud kohad said seepärast endale ülespildistatud. Läks napilt paar nädalat, kui Kaplinski meie seast lahkus.
Algatuseks võibki öelda, et tegelikult ta ilmselt tajus oma peatse mineku paratamatust, ja oli selle mõttega rahu teinud. See raamat, mis vähemalt minu teada jäi ta viimaseks teoseks, on justkui mingi kokkuvõte, selles on elu lõpetatuse noot sees. Ühtlasi on see ka väga tugev koputus meie kõigi südametunnistusele.
Surma teemat on ta oma raamatus käsitlenud looduse ja erinevate liikide kadumisega seoses. Näiteks on Eestis ja suuresti mujalgi Euroopas välja surnud selline linnuliik nagu siniraag. Kaplinski mäletab nende olemasolu veel kuuekümnendatest. See pani mõtlema, et kas paarikümne aasta pärast on kadunud ka näiteks rukkiräägud, kelle rääksutamist aina harvem kuulda on, või kullerkupud, mida viimastel aastatel olen küll vaid veel pildi pealt näinud.
„Nii siis igasugused loomad, linnud, kimalased ja teised muudkui kaovad ja surevad välja. Jäävad ainult koerad ja kassid, ja muidugi autod ja muud masinad,” kirjutas Kaplinski tabavalt. Ja kõik need masinad muutuvad aina suuremaks ja uhkemaks. Ära on unustatud vanad tarkused, kasvõi näiteks vikatiga niitmine, mis laseks säilida maastiku mitmekesisusel, elu- ja liigirikkusel.
Mure liikide kadumise pärast ongi Kaplinski raamatu üks kandvamaid mõtteid. Nii lihtne on ta tekste lugedes kujutada ette end tema kõrval jälgimas kõiki neid taimi, puid, loomi ja linde. Ja see, kuidas ta on näiteks välja toonud, et teda on ajanud nutma väiksena nähtud olukord, kus koer hiirepojad ära sõi, või hilisemad lindude vastu akent surnuks lendamised.
See toob endalegi nutumaigu suhu. Isegi kui tead, et nii need asjad looduses käivadki, ei paku see täielikku lohutust. Ei pakkunud ka Kaplinskile. „Ilmvõimatu on päriselt loodusega leppida. Ja veel raskem inimesega, sellega, et inimene muudkui hävitab ja rikub kõik ära meie planeedil.”
Saaks ju projekteerida hooned selliselt, et need ei oleks tohutute klaaspindadega, kuhu vastu linnud end surnuks lendavad, või jätta näiteks pääsukestele räästa äärde kohad, kuhu pesa teha. Kuid nii palju lihtsam on elukeskkond lindude (ja kõige muu, inimesest erineva ja elava) jaoks ebamugavaks muuta. Seda, et liikide kadumine inimesele endale probleeme tekitab, märgatakse aga liiga hilja. Loodus ei unusta seda ülekohut, mis talle on tehtud, ja maksab kätte – tormid, uputused, taudid, viirused ja tulekahjud on suuresti meie endi tehtu tulemus.
Tammebeebid sirguvad kerge vaevaga
Kaplinski tunnistas, et vanemas põlves ei tundnud ta end literaatide ja boheemlaste seltskonnas kuigi koduselt, kirjandusega seotu ei paelunud teda. Palju suurem huvi oli tal loodusega seotu vastu, olgu selleks siis Kagu-Aasia põlismetsad või Eesti vanad metsad ja niidud. Suure masendusega jälgis ta, kuidas ta kodumaast sai „ärikate seltskonna asumaa, kes võtavad siit maast, veest ja metsast, mis võtta ja rahaks teha annab“.
Kaplinski on selles raamatus välja toonud ka ühe tähelepaneku, mida viimastel aastatel vähemalt meie pere ka on märganud. Veel paarkümmend aastat tagasi ei tahtnud tammed kuidagi kasvama hakata, aga nüüd sirguvad väiksed tammebeebid kerge vaevaga ja igal pool. Ilmselt saavad järgnevad põlved (kui me oma koduplaneeti täiesti pekki ei keera) näha taas võimsaid tammikuid, lehtmetsad on aina sagedasemad ja kuused jäävad veel ehk ainult alles jõulukuuseistandustesse.
Kuid Kaplinski raamat ei ole ainult suur mure kaduva looduse pärast. Selles on ka mõnusaid taimekirjeldusi, mille jaoks ei pea ta minema isegi koduaiast kaugemale. Neid kirjeldusi lugedes kuuled justkui Kaplinski häält, mis jutustab, mis, kus ja miks tal kasvab. Pilt hakkab silme ees jooksma, isegi kui tegelikult taime nimi ei ütle mitte midagi.
Lugedes seda, kuidas Kaplinski kirjutas, et oma aedadest oleme nüüdsel ajal harjunud välja tõrjuma kõik, mis tundub metsik, mis kasvaks ise, tekkis tunne, et tegelikult tahaks ma kunagi oma aias vähemalt ühe nurga teha küll sellise, kus kasvaks just kohalikud taimed. Natuke ehk suunates, kuid niimoodi, nagu nemad tahavad.
Looduslugude kõrvale pajatab Kaplinski ka lugusid inimestest. Kuid loodus on ikka ja alati neid lugusid ühendav lüli. Ilma looduseta pole ka ju inimest. Raamatu lõpusõnas on Kaplinski kirjutanud, et me oleme dilemma ees, kas võidelda edasi metsiku ja looduslikuga (umbrohud, tülikad putukad, ussid ja röövikud) või mõelda järele, mida õieti tahame.
„…loodusega ei saa teha kompromisse. Loodus vastab igale meie sammule ainult oma sääduste järgi ja ei hooli karvavõrdki sellest, kas meil on mugavam, odavam, meeldivam teha nii või naa. Loodusel on palju vaba aega, vahel ta viivitab oma vastusega, nii et me võime arvata, nagu saaks business as usual rahulikult edasi minna. Aga ei saa, peame oma elu muutma ja elu mõtte ümber hindama. Mida varem, seda parem.“
