Mati Michelis,
MTÜ Elupuu endine projektijuht
Raplamaa ajakirjanduses on paaril viimasel aastal ilmunud nii mõnedki kirjutised Eidapere õpilaskodu ja MTÜ Elupuu käekäigu kohta. Nende lugemine tegi mind nõutuks ja pani mõtlema Juhan Liivi kirjaridadele „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“. Olen seda meelt, et vähemalt niikaua, kui on keegi, kes asjade kulgu mäletab, tuleb see kirja panna õigetele faktidele toetudes ja tegijaid meeles pidades.
Möödunud aasta 10. juunil ja käesoleva aasta 30. märtsil ilmunud Raplamaa Sõnumite artikleid lugedes võib kõrvalseisjale jääda mulje, et MTÜ Elupuu ja Eidapere õpilaskodu on ainuisikuliselt Rein Järviku pärusmaa olnud. Olen kindel, et nii mõnigi Eidapere ja selle kandi eluga kursis olev inimene teab, kuidas ja kes õpilaskodule tegelikult hinge sisse puhusid.
Tsiteerin siinkohal Raplamaa Sõnumites ilmunud artiklit (10.06.2020) pealkirjaga „Teotahtelisel Rein Järvikul on alati eesmärk silme ees“: „Ühel hetkel tekkis vajadus majutada kaht teismelist last, mis ärgitas Järvikut Eidapere mõisa tühjalt seisvat osa korda tegema. Järvik meenutab, et saadi vallaga kaubale esmalt haldajatena ning hiljem õnnestus mõis ka ära osta ning lõpuni renoveerida.“
Nii lihtsalt need asjad tegelikult ei käinud. Aastal 1999 asus Eidapere kooli juhtima Neeme Ellermaa, kellega koos panin mina idanema mõtte õpilaskodu rajamiseks. Tsiteerin ajalehte Nädaline, mis ilmus 13. aprillil 2000: „ Projekti elluviimiseks on moodustatud tugigrupp, kuhu kuuluvad Kehtna valla sotsiaalkomisjoni esimees Mati Michelis, hooldekodu direktor Rein Järvik, sotsiaalnõunik Mare Käpp, Eidapere põhikooli direktor Neeme Ellermaa ja lasteaia juhataja Helmi Doktorov“.
Selle protsessi juures oli võtmeisikuks Eesti Ameerika Fondi asutaja ja kauaaegne esimees Ago Ambre, kes andis stardikapitalina MTÜ-le Elupuu üle väliseestlaste Helmi ja Vassili Kiige annetatud 100 000 dollarit. Raha oli mõeldud sihtotstarbeliselt just õpilaskodu rajamiseks. Tegevusluba anti õpilaskodule välja 11. märtsil 2003. Soovin siinjuures ära märkida, et Helmi Kiik osales Eidapere õpilaskodu esimese etapi avamispeol ja tundis siirast heameelt sellise asutuse rajamise üle.
Eidapere õpilaskodu teise ja kolmanda etapi ehitamist vedasime koostöös Rein Järvikuga ja ikka MTÜ Elupuu nime all, saades rahastust haridusministeeriumilt, väliseestlaste kogukonnalt ja ka projektitaotlusi kirjutades. Tsiteerin artiklit ajalehest Nädaline (3. aprill 2007): “Eelmisel aastal toetas haridusministeerium õpilaskodu teise korruse renoveerimist 500 000 krooniga, millele võtsime veel ise laenu juurde, mis tuli meil Michelisega garanteerida isikliku allkirjaga.“
MTÜ Elupuu loodi 8. juunil 1999, kui asutajaliige Rein Järvik avas invapoe Raplas. Kuna oleme lapsepõlvest peale koos kasvanud ja päris lähedalt ka sugulased, ei pidanud ma paljuks panna õlg alla tema tollastele ettevõtmistele.
Nimetatud poe kõrval hakkas MTÜ Elupuu tegelema ühiskodu loomisega Lokutale ja õpilaskodu mõtte edasiarendamisega. Minust sai ametlikult MTÜ Elupuu juhatuse liige aastal 2001 ning võtsin oma südameasjaks õpilaskodu ja Lokuta ühiskodu rajamise.
Ajaloos ei saa mööda vaadata ka tõsiasjast, et Kehtna vald oli üks MTÜ Elupuu juhatuse liikmetest ja seda kuni MTÜ Elupuu äriregistrist kustutamiseni 6. mail 2021. Kuidas käis sellega seoses varade ümberkantimine, töötajatega käitumine ja vallajuhtide mõjutamine, on juba hoopis teise artikli ja ilmselt ka minust pädevamate inimeste teema.
Eidapere õpilaskodu tegevusaastate jooksul sain tunda rõõmu nende laste üle, kes edukalt kohaliku kooli lõpetasid ja kellest tänaseks on saanud tublid pereinimesed. Eks olid oma tilgad tõrvagi meepotis, kuid ilma probleemideta pole kuskil läbi saadud. Koostöö kooliga oli hea, kõik küsimused said lahendatud. Tunnen piinlikkust Eidapere piirkonna inimeste ees ühe lubaduse pärast, millesse sinisilmsena peaaegu kaheksa aastat tagasi uskusin ja kõikidele lootust andsin.
Nimelt lubas MTÜ Elupuu rajada Eidaperesse metskonna hoone asemele uue hooldekodu. Protsess jäi vinduma, tagamaadest sain teada alles palju hiljem. Mina tõesti lootsin ja uskusin. 10.06.2020 ilmunud artiklis on aga mustvalgel kirjas hoopis teine jutt: “Pensionile jäämisele mees aga veel ei mõtle, kuna ellu on vaja viia tema tegevusaastate suurim projekt ehk uue hooldekodu ehitamine Järvakanti.“
Tänaseks on Eidapere kogukonnale segaseks jäänud Kehtna vallavalitsuse ja volikogu otsus, kes olles MTÜ Elupuu juhatuse liige, kinkis äriühingule vara tasuta, saamata ise sentigi raha oma eelarvesse, millega oleks võinud õpilaskodu teenusest ilma jäänud laste majutuse lahendada ja anda neile võimaluse kool lõpetada. Loodan väga, et Eidapere kool saab edasi areneda ja jääda kohalikus piirkonnas hästi toimivaks asutuseks. Põhiline on see, et ajalugu ei tohi maha vaikida.
