Arvustus
Vana Baskini teatri etendus „Lumeroos”
Lavastaja: Eero Spriit
Kunstnik: Hanna Allsaar
Osades: Helgi Sallo, Voldemar Kuslap ja Harry Kõrvits
Kolm legendaarset näitlejat etendamas sooja, kuid terava huumori ja nostalgilise muusikaga pikitud tükki – see on midagi sellist, mida lihtsalt on hädasti kõigile vaja.
Ja ma ütlen seda ilma irooniata. Tõesti, „Lumeroos“ üllatas mind heas mõttes ja väga paljudes eri aspektides. Kogu tegevus toimus ühes kohas, ühel kindlal pargipingil ühes kindlas pargis. Tegelased kohtusid alati seal. Ja sellest ei olnud mitte midagi. Ei hakanud igav, ei muutunud üksluiseks. Üks pink, üks valgusti ja kolm tegelaskuju kulgemas läbi aja – see kõik mängis imeliselt kokku.
Lugu ise oli ühest vanemast härrasmehest, kes käis igal nädalal teatud kindlal päeval ja kindlal ajal pargis sellel konkreetsel pingil omaette istumas ja lugemas. Üksindus oli see, mida ta otsis ja nautis. Kord sattus ta aga sellele pargipingile istuma tavapäratul ajal ja selgus, et seesama pink oli lemmikuks ka ühele teisele inimesele, vanemale prouale, kes käis seal ühel teisel konkreetsel päeval igal nädalal. Ja ühendavaks lüliks sai kolmas tegelane, pargivaht või pargi korrashoidja, kuidas teda nimetada, kes tutvus mõlemaga eraldi ja aegamisi kujunes neil kolmel sõprus.
